Foto: Stanislav Moshkov
Jaanus Kulli, reporter 30. märts 2018 18:46
Sel esmaspäeval saanuks 95aastaseks Eesti üks omanäolisemaid filmirežissööre Leida Laius. „Mäeküla piimamees“, „Ukuaru“, „Kõrboja peremees“ – see kõik on filmiklassika, ka „Libahunt“, mida omal ajal sarjati.

Meil on Leida Laiuse filmid, küll aga mitte raamatut temast. Seda on oodatud juba peaaegu paarkümmend aastat. 1999. aastal eraldas Eesti Filmi Sihtasutus 80 000 krooni režissöör Jüri Sillartile ja endisele Tallinnfilmi toimetajale Silvia Kiigele, et nad uuriksid Laiuse loomingut. 2002 valmis Sillartil täispikk dokumentaalfilm „Leida lugu“, samal aastal pidi lettidele jõudma Kiige raamat. Kuid paraku seda ei juhtunud. Pole tänini jõudnud. Teadaolevalt kirjutas Kiik valmis raamatu sissejuhatava peatüki, siis aga jõud rauges.

Küll aga jõudis ta anda osa Laiuse  arhiivist hoiule filmiarhiivi, kellega sõlmis hoiulepingu, mis juriidiliselt tähendab juurdepääsupiirangut 50 aastaks. Nii on osa Laiuse arhiivist seitsme luku taga ning meie ühe andekama režissööri loomingu uurijad tänini tühjade pihkudega.