Seisukoht

Seisukoht | Karu vastu heaga (11)

Arvo Uustalu, ajakirjanik, 28. märts 2018, 18:58
Kui Venemaa sõbraliku abiga võeti 1990. aastate algul Moldaavialt ära Transnistria riigiks kuulutatud ala, siis oli maailm vait, kui Venemaa 1995. aastal Groznõid pommitas, sai ta kergeid kriitikanooli. Kui Venemaa 2008. aastal Gruusiat ründas, siis leidis rahvusvaheline üldsus, et mõlemal pool tehti vigu.

Kui Sotši olümpiamängude suusarajad olid plaanitud tšerkesside kontidele, siis leidis Lääs, et see on okei, las võidab sõprus.

Kui rohelised mehikesed Luganski ja Donetski alla jõudsid, siis räägiti, et sõjalist abi Ukrainale enesekaitseks väga nagu anda ei tahaks. Kui Venemaa toel kohalik türann Süüriat hävitama asus, siis räägiti delikaatselt punasest joonest.

Kui Ühendkuningriigis Aleksandr Litvinenko ja Boris Berezovskigi tapeti, siis oldi mõõdukalt rahulolematud. Sergei Skripali ja tema tütre Julija surmava Novitšokiga kostitamine tõi läänele mõistuse lõpuks pähe ja vähemalt osa spioondiplomaate saadetakse kodumaale asumisele.

Lääs on lõpuks aru saanud, et maailmas kõige sõjakamalt rahu nimel võitleva riigiga saab suhelda vaid jõupositsioonilt. On ju muidu veel piire, mida kombata. Ja need piirid ei ole kaugel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee