Eda Tomak (Erakogu)

"Blogi on lihtne tööriist, mille abil võid teha ükskõik mida, alustades maailma muutmisest ja lõpetades oma poenimekirja jagamisega." - autor teadmata.

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele reigistreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi. 

Nimi, vanus, amet: Minu nimi on Eda Tomak. Olen 46aastane, aprilli lõpus saan 47. Töötan täiskohaga klienditeenindajana.

Eda Tomak (Erakogu)

Bloginimi ja -aadress: Kiisukeauh, kiisukeauh1.blogspot.com.ee

Lugejate arv päevas: Keskmiselt 150-200. Paar korda on olnud aga ka seda, et päevane lugejate arv on olnud peaaegu 1000. Tõenäoliselt on siis keegi mu lugejatest mõnda mu postitust kuskil sotsiaalmeedias jaganud. Üllatav ja rõõmustav on see, et mu blogi on vaadanud ka inimesed mujalt maailmast. Vahel satub sekka väga eksootilisi riike.

Kui kaua oled bloginud: Oma esimese postituse kirjutasin 20. mail 2016 aastal, seega sel aastal on blogil tulemas teine sünnipäev.

Kandideerimise kategooria: Kokandus- ja terviseblogid.

1. Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Kui tulin mõttele blogima hakata, siis nime kaua nuputama ei pidanud. See oli ainus valik ja selle võtsin ka kasutusse. Võibolla mäletate „vene ajal“ näidatud multifilmi „Kiisuke auh“? Seega see nimi on minuga juba lapsepõlvest. Pole siis ime, et see ka blogi nimena kasutust sai.

Põhjus miks üldse blogima otsustasin hakata oli see, et kui mina lõpuks diagnoosi sain (umbes 4 või 5 aastat tagasi diagnoositi mul krooniline autoimmuunne kilpnäärme põletik ehk Hashimoto türeoidiit) ja kui siis selle kohta rohkem infot otsima hakkasin ja googeldasin, siis eestikeelset infot oli väga vähe leida. Kellegi käest küsida ka ei olnud. Arstidel polnud aega selgitada ja minu paljudele küsimustele vastata. Paljud arstid ei osanud veel isegi muud öelda, kui ravimatu haigus ja rohtu tuleb võtta surmani. Ja et sümptomid peaksid rohu võtmisel ise kaduma. Kogu info ja tarkus! See näitab, kui ajast maas meil tegelikult arstid selle haiguse koha pealt on. Nii otsustasingi ühel hetkel kõik selle haigusega seonduv kokku koguda, et see vajadusel kiirelt leitav oleks. Põhiliselt eelkõige enda jaoks aga ka mõttega, et võibolla saab keegi veel mu blogist vajalikku infot.

Minul läks diagnoosi saamiseni aega ikka väga-väga kaua. Ise arvan, et see haigus võis mul välja lüüa/ägeneda umbes 25aastaselt. Olin kuni selle ajani isegi liiga kõhn. Kaalusin 47-50 kg ja seda oma 168 cm kasvu juures. Mul polnud kunagi enne seda probleemi kaaluga. Pigem oli asi isegi vastupidine. Tol korral polnud sellised kondibuketid moes ja sellist kehakaalu ei peetud tervislikuks. Niisiis üritasin isegi pigem kaalu juurde saada.

Mul on olnud üks emakaväline rasedus ja seetõttu olen peale seda vaid ühe munajuhaga. Rohkem mul rasestuda polegi õnnestunud. Umbes 25aastaselt jõudsin oma murega ka lõpuks dr. Sõritsa juurde ja ära sai proovitud ka kehaväline viljastamine. Enne kehavälist viljastamist olin käinud igasugu uuringutel (analüüsid ja laparoskoopia) ja mu tollane naistearst ütles, et mul pole kahjuks võimalik kuidagi loomulikul teel last saada. Nii ei jäänudki mul muud võimalust, kui ka sellest viimasest õlekõrrest kinni haarata. Kahjuks see aga ei õnnestunud. Niisiis ei olegi mul ühtegi last. Ja nagu nüüdseks selgunud on, siis minu diagnoosiga naistel ongi väga raske lapseootele jääda või on see üldse võimatu.

Pärast seda olin loomulikult suures stressis ja kehavälise viljastamise tarbeks võetud hormoonid tegid kindlasti ka oma töö. Pärast seda hakkasidki mul tekkima kilpnäärme alatalitusele omased sümptomid. Kui enne võisin süüa palju tahtsin ja ikka olin kõhn, siis pärast seda hakkas kaal kiiresti kerkima nagu pärmitaigen. Vaatamata sellele, et käisin nii Kaalujälgijates, kui ka spetsiaalse toitumisnõustaja juures. Jälgisin oma toitumist hoolega aga mu kaal muudkui kerkis ja kerkis. Ma olin pidevalt väsinud, mu imuunsüsteem oli väga nõrk ja ilmnesid ka muud kilpnäärme alatalitusele omased sümptomid. Ma käisin mööda arste ja kurtsin oma muret, aga abi ikkagi ei saanud! Mitte üks arst ei tulnud selle peale, et teha see üksainus analüüs veel! Pärast nii paljusid aastaid mööda arste jooksmist oli lõpuks mu naistearst see, kes arvas, et võiks ühe proovi veel teha. See oli nii kohutav ja mind saadeti kiiremas korras endokrinoloogi vastuvõtule. Mulle kirjutati välja rohi, mida pidin hakkama igapäevaselt tarvitama ja seda kuni surmani. Öeldi, et ravimatu haigus! Nüüdseks olen ise teemat niipalju uurinud ja tean, et ka seda haigust on võimalik remissiooni (haigusnähtude ajutine kadumine või nõrgenemine - toim.) viia. Seda aga pole mulle öelnud arstid, vaid sellekohase info olen ise leindud. Ja tõepoolest on ka selle haiguse remissiooni viimine võimalik! Inglise keeles leiab selle kohta juba piisavalt infot ja ka Eestis on nüüdseks inimesi, kel on see õnnestunud.

Ma võtsin igapäevaselt väljakirjutatud tablette, aga enesetunne palju paremaks ei muutunud ja ühest hetkest otsustasin, et pean asja tõsiselt kätte võtma. Hakkasin ise netist infot otsima ja googeldama, tõlkisin inglise keelest vastavat kirjandust, vahetasin välja oma endokrinoloogi, hakkasin toituma kilpnäärmehaigusele sobivamalt, võtsin lisaks toidulisandeid, et oma tervist turgutada jne. Ma mitte ei tahaks, et veel kellegil see teekond diagnoosini ja elamisväärsema eluni nii pikk ja vaevaline peaks olema. Kui mu blogi kasvõi natukenegi mõnd sarnase murega inimest aidata suudaks, siis see rõõmustaks mind väga.

Nüüdseks on igasugu erinevaid kilpnäärmehaiguste toetusgruppe Facebooki tekkinud. Üks tragi tüdruk tegi lausa video enda loost ja algatas ka häälte kogumise, et teavitada inimesi sellest haigusest ja kergendada pisut selle haigusega inimeste elu. Selle kohta on mul ka postitus tehtud (loe SIIT).

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Blogi sai tehtud selle mõttega, et mul oleks kõik mind huvitav info ühes kohas ja kergelt leitav. Et see sisaldaks infot minu haiguse kohta. Seega polnudki mul plaanis hakata kirjutama enda igapäevatoimetustest või isiklikust elust ega muudest päevakajalistest teemadest. Muudest teemadest räägin oma sõpradega. Ma ei näe vajadust enda elu avalikult lahata. Ja keda see huvitakski? Ma nüüd niiii huvitav inimene kah pole.

Üldiselt olen aga küllaltki julge ja ei karda oma arvamust ka avalikult välja öelda. Kui ikka tunnen, et oleks vaja sõna sekka öelda, siis ütlen, mida mõtlen ega hakka midagi ilustama ega pehmendama. Ma pole eriti hea diplomaatiaoskusega. Leian, et parem valus tõde kui ilus vale. Otsekohene ja aus. Julgusest puudu ei jää.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Kuna käin täiskohaga tööl, siis öösel magan. Postitusi kirjutan vabadel päevadel, kui muude vajalike asjatoimetuste kõrvalt selleks aega leian.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Ma ei ütle kindlalt, et ma kunagi ühtegi video oma blogisse ei tee. Kui leian, et see on vajalik, siis tõenäoliselt tuleb/tulevad ka video/videod.

Lihtsalt sellepärast vlogida, et see on moes pole minu teema. Ma teen seda, mis mulle meeldib ja vajalik tundub. Ma ei blogi selleks, et saada rohkem lugejaid või tõsta oma populaarsust. Minu blogil ja minul on teised eesmärgid. Nii, et mul on täiesti ükskõik, mis parasjagu moes on.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Ma pole isegi kursis kui paljud Eestis blogivad. Aga usun, et igal blogijal on oma lugejaskond. Ongi inimestel valida kelle blogi jälgida ja lugeda. Ka ma ise jälgin jõudumööda mõnesid blogisid. Ju siis minu jaoks on need jälgimist väärt ja huvitavad. Nii on ka teistega. Valivad välja oma lemmikblogid ja loevad neid.

Ka minu blogil on omad kindlad lugejad välja kujunenud. Ju siis nad peavad mu blogi lugemisvääriliseks. Ma olengi mõned postitused kirjutanud ainuüksi oma lugejate jaoks. Näiteks orhideede kasvatamine või hõbeda puhastamine koduste vahenditega. Mul on neis valdkondades teadmised ja oskused ja miks mitte neid teadmisi ka teistega jagada, kui küsitakse ja huvi tuntakse.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Kõige rohkem tunnen ma rõõmu, siis kui olen leidnud mõne hea inglisekeelse artikli ja mul on olnud aega see ära tõlkida ja blogisse postitada. Mõni informatiivne kilpnäärmehaiguse või autoimuunhaiguse artikkel.

Minu postitustest leiab nii teksti kui ka pilte. Kuna mulle meeldib ka kokata ja uusi retsepte katsetada, tõlgin tihtipeale inglise või vene keelest retsepte ja teen järgi. Kui mõnel toidul on olemas ka videoõpetus, lisan kindlasti ka selle.

Miks ma just selliseid postitusi teen? Ma ei teagi. Nii on lihtsalt välja kujunenud. Alati on mu retseptidel ka originaalretsepti link kirjas (see on lihtsalt aus, ma leian) ja uuematel retseptidel on kindlasti kasutavate toiduainete pildid ning toitumisalane teave juures. Mind ennast see huvitab ja võibolla on selliseid inimesi veel peale minu kellele see huvi pakub. Loomulikult lisan ka endavalmistatud toidu pildi. Ma pole mingi osav kokk ja kuna selliseid on palju siis arvan, et on huvitav vaadata/lugeda mismoodi kukub see toit amatööril välja. Juures on ka kindlasti minu kommentaar mida ma mismoodi tegin. Kas muutsin retseptis midagi või muudaksin järgmine kord. Kuidas välja tuli, kas oli lihtne valmistada jms.

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud – kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Kuna mul on olemas täiskohaga töö mis mulle väga meeldib ja milles ma hea olen, siis ei otsigi ma võimalust blogiga raha teenida. Minu palgast täiesti piisab normaalseks äraelamiseks. Ülalpeetavaid mul ka pole.

Olen sellele teemale isegi mõelnud. Et mis juhtuks, kui ühel hetkel töö kaotan või millegipärast mitte kuidagi muudmoodi ennast enam ära elatada ei suudaks. Et kas hakkasisin, siis oma blogis reklaame jagama ja kiitvaid postitusi igasugustele toodetele kirjutama? Ma siiralt loodan, et mul kunagi sellist väljapääsmatut olukorda ei tuleks. Ma eelistan olla vaba ja sõltumatu! Minu jaoks oleks kindlasti väga raske oma põhimõtted nurka visata. Nii, et loodan, et mul kunagi nii lootusetut olukorda ei tule ja ma ei pea selleks, et ära elada ennast nii-öelda müüma hakkama. Tasuta nänni saamine minu jaoks küll oluline ei ole. Kui midagi tahan, siis ostan ise. Ma tahan ise valida, kellega ma koostööd teha soovin.

Jah, ma olen saanud ka tasuta asju aga ma olin juba mingil määral teadlik nende toodete headusest. Ma olen ise ühendust võtnud, huvi tundnud ning küsinud. Mitte keegi pole keeldunud. Näiteks, kui FiguraGen Weight geenitesti tegin ja seoses sellega mulle helistati ning ma muuhulgas ka mainisin, et blogin siis leidsid nemad, et võiksid mulle tasuta vitamiini testi kinkida. Olin nõus, sest geenitesti ma siiski usaldan. FiguraGen Weight geenitest tundus alguses küll üsna ümmargune jutt olema, aga hiljuti süvenesin sellesse uuesti ja leidsin, et tõenäoliselt on sel siiski mingi tõepõhi all.

Niisiis mõned asjad olen tasuta saanud küll, aga ma pole ahneks läinud. Need tooted, mida oma blogis kiitnud olen on kirjutatud täiesti vabatahtlikult ja ilma enda põhimõtteid maha müümata. Kirjutasingi neist toodetest nii, nagu mina mõtlesin/tundsin. Positiivsed või toodet kiitvad postitused on kõik tulnud siiralt ja südamest. Ma ei tahaks, et ses osas midagi muutuks.

Samas saan ma aru neist, kes on blogimisest oma sissetulekuallika teinud. Neil pole valikut. Ma olen ka selliseid postitusi lugenud ja olen aru saanud, kui jutt pole olnud siiras. Loed seda kiidulaulu ja muigad. Tegelikult on see ju nii läbinähtav.

Ka on jube tüütud need plinkivad reklaamid blogides. Virvendavad ja plingivad ja ainult segavad postitusse süvenemist. Enda blogisse ma neid küll ei tahaks ja minu postitusse nad ei sobikski.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Tuleb tunnistada, et ma pole siiani veel mitte üht negatiivset kommentaari saanud. See-eest positiivseid olen aga küllaga saanud. On kiidetud ja tänatud, et sel teemal infot jagan. Mu blogi on nimetatud huvitavaks, inspireerivaks, kasulikuks, koduseks, et seda on meeldiv ja kerge lugeda ning et sellest õhkub kodusust ja meeldivat energiat. Sellised postiivsed kommentaarid annavad jõudu edasi kirjutada. Ja teadmine, et saan oma blogiga veel kedagi aidata on hindamatu väärtusega!

Võimalik, et kunagi tuleb ka mõni ebameeldiv või negatiivne kommentaar aga nii palju, kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Kõigile ei saagi kunagi meeldida ja see polegi mu eesmärk. Ma lihtsalt ei tee solvavatest kommentaaridest välja. See pole minu probleem! See on halvasti ütleja probleem! Mina ajan oma asja ikka nii edasi nagu oskan.

Kui aga mõni kirjutab sellise postituse, kus avaldab arvamust mis mu blogis halvasti on ja oskab ka mõne idee välja käia mida võiks muuta, et blogi paremaks muutuks, siis selliseid kommentaare võtan küll tõsiselt.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Mul pole olnud selliseid postitusi, mida olen juba kirjutama hakanud ja siis poole pealt otsustanud, et oleks siiski targem see teema kajastamata jätta või postitus avaldamata jätta. Ma ei kirjuta ju isiklikest asjadest. Mu blogi on loodud teise eesmärgiga.

 Ma leian, et mingid asjad võiksid siiski jääda vaid enda teada või usaldada need vaid väga usaldusväärsetele või lähedastele inimestele. Mind ennast ei huvita ka teiste elu nii sügavuti. Välja arvatud muidugi mu lähedased. Nende elu läheb mulle vägagi korda ja ma leian, et poleks ilus nende elu, isiklikke asju või saladusi teistele edasi rääkida. Oma lähedasi hoian ma nagu emalõvi oma kutsikaid. Ei kõhkle neile appi minna, kui nad seda vajavad või ma näen, et nad mu abi vajavad. Nii hull õnneks asi veel pole, et kanaemana käitunud oleks. Hingamisruumi tuleb ka ikka jätta. Igaüks elab oma elu nii nagu oskab või suudab ja pole teiste asi seda kommenteerida.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Ma lugesin nüüd oma esimese postituse uuesti läbi. Mul on hea meel, et mul tookord blogimise mõte tuli ja ma selle mõtte ka teoks tegin. Mul pole veel kordagi olnud olukorda, et ma ei tea millest kirjutada. Mul on järjekorras ootamas mitu artiklit, mida tahaksin ära tõlkida ja avaldada, aga lihtsalt ajanappuse tõttu on need siiani kahjuks postitamata jäänud.

Minu blogi näitab esimeseks postituseks SELLE postituse, kuigi tegelikult see polnudki mu kõige esimene. Alguses ei osanud ma lihtsalt veel õigesti postitada. Ma isegi ei oska tagantjärgi enam selgitada kuidas mul õnnestus nii teha. Mäletan, et midagi pidin kopeerima ja uuesti õigesse kohta kleepima. Aga no mida siin imestadagi. Ma pole ju sellest põlvkonnast, kes on arvutiga üles kasvanud. Mina sain oma esimese isikliku arvuti alles 30aastaselt. Umbkaudu sel ajal, kui õigesti mäletan. Sellepärast ongi minu päris esimene postitus hoopis nimekirjas viies postitus ehk SEE.

Kuni 30.04 saab oma blogi Eesti blogiauhindade jagamisele kirja panna veebilehel eba.marimell.eu. Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta. 

Jaga artiklit

3 kommentaari

  /   00:42, 10. apr 2018
Ilusad silmad
S
shirashikkur  /   15:34, 8. apr 2018
Kilpnäärmehaigusi jpm haigusi, mille tegelikke põhjusi tänapäeva peavoolumeditsiin ei mõista, rääkimata adekvaatsest ravist, käsitletakse raamatus "Meditsiinimeedium", antakse ka soovitusi raviks:
https://ersen.ee/shop/meditsiinimeedium-raamat/

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis