Juhtkiri

Juhtkiri | Aeg suurendada kuluhüvitisi? (34)

Ohtuleht.ee, 27. märts 2018 18:07
Pole üllatus, et igal aastal suudavad mõned saadikud neile ette nähtud kuluhüvitise viimase sendini ära kulutada, sattudes sellega ka lehelugude kangelasteks. Tõelise poliitiku silmis võib igasugune kajastus olla positiivne reklaam  – peaasi, et neist räägitakse. Samavõrra võivad peenikest naeru pidada saadikud, kes teadlikult jätavad mõnikümmend eurot reservi, pääsedes sellega viimse sendini kulutajaks tembeldamisest.

Ühest küljest on 1031 eurot kuus tervelt keskmine netopalk, teisalt ei tohiks ühiskonnal olla sellest summast kahju, kui saadik tõepoolest ihu ja hingega tööd teeb. Kuidas aga kulutuste õiguspärasust hinnata, on maailmavaate küsimus. Esimene filter on riigikogu raamatupidamine, kes jälgib, milliseid kulusid saab hüvitada, milliseid mitte. Ometi pole see meid säästnud piinlikest rahaküsimistest, nagu tšeki esitamine kokakoolapudeli või kesköise pitsa eest, rääkimata majoneesiskandaalist.

Samal teemal

Tavaloogika ütleb, et töiste kulude alla võiks sobida mõistlik sõiduhüvitis, kantseleikulud ja muu oma vaadete tutvustamiseks vajalik. Viga tehti sellega, et sovetlikust vaesusest tulnud riigina lubasime hakata kuluhüvitistest kinni maksma autoliisingut. Praeguseks, kui auto peaks olema vähemalt teoreetiliselt taandunud staatusenäitajast tarbeesemeks, võiks selle hüvitatavate asjade hulgast välja arvata. Pole ju loogiline, et kogu hüvitis kulub autoliisinguks ja kütuse eest tasumiseks.

Vältimaks lõputuid vaidlusi ja kahtlusi, kas saadik ikka käib valijatega kohtumas, tuleks ka need kohtumised riigikogu kodulehel eelinfona ära tuua, nii nagu seda tehakse välislähetuste ja visiitide puhul. Siis teaks ka rahvas, millal ja kus saab kohtuda oma saadikuga, kes valijaid lillede ja küpsistega vastu võtab.

Kuna erakonnatööks annab riigieelarve eraldi raha, pole õige ka parteitöö tegemine kuluhüvitiste eest. Olgu see siis parteiürituste arvete jagamine saadikute vahel või massiivsetes kogustes taksotšekkide kohaletassimine. Rääkimata isikliku valimiskampaania tegemisest kuluhüvitiste eest – tegemist ei ole saadiku töise tegevusega parlamendis, milleks see raha on tegelikult ette nähtud.

Praeguseks saavutatud näiline rahulolu ei tähenda, et hüvitiste süsteemi ei peaks nüüdisajastama. Kui muudes valdkondades oleme kauboikapitalismist tüürinud üha rohkem õigusriigi suunas, siis pole ka hüvitised püha lehm, mida ei tohi puutuda. Ja kui tõepoolest selgub, et tuhandest eurost ei piisa kõikide töiste kulude katmiseks, siis ei tohiks olla kahju ka põhjendatud kulude katmisest senisest suuremaski mahus. Eeldusel, et oleme suutnud isikliku tarbimise alla käivad asjad hüvitamiste seast välja rookida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee