Kommentaar

Taavi Libe | Miks ma ei kustuta Facebooki (13)

Taavi Libe, "Vikerhommiku" saatejuht, 25. märts 2018, 20:03
Foto: Teet Malsroos
Avan oma nutitelefonis Facebooki rakenduse ja hakkan uudisteriba ketrama. Üks tuttav on jaganud värviküllast pilti mulle tundmatust järvest, mis sillerdab päikesekiirtes. Järgmine tuttava seinalt leian anekdoodi:Mees läks raamatupoodi. „Otsin raamatut: „Mees on majas peremees!"“ - „Muinasjutud on lasteosakonnas.“

Nii halb, et paneb veidi isegi muigama.

Edasi saan põhjalikult tutvuda kellegi jagatud infograafikuga, mis annab põhjaliku ülevaate, kui halb on tugi- ja liikumiselundkonnale pikaajaline info ammutamine nutiseadmest. Nojah, sellest polnud just väga palju kasu.

Suurte eeskuju

Esmapilgul ei hakka silma ühtegi põhjust, miks mitte liituda Facebooki järjekordsele aga seekord mastaapseimale andmelekkeskandaalile järgnenud liikumisega #DeleteFacebook. Suurematest tehnoloogiahiidudest on liikumisega ühinenud näiteks sõnumirakenduse WhatsApp üks looja Brian Acton, kes teenis suure varanduse just WhatsAppi müügist Facebookile.

Päev hiljem järgis Actoni eeskuju praeguse aja üks kuulsamaid visionääre Elon Musk, kes kustutas nii Tesla kui Space X-i Facebooki leheküljed. Vähemalt Muski puhul tundub bravuurikas samm pigem võimalusena rusikaga vastu rinda taguda, kui reaalne mure maailma suurimas sotsiaalvõrgustikus toimuva pärast. Märgiline on see sellegipoolest.

Samas on Facebookist ju ka kasu. Ilmselt oleks liiga erialaspetsiifiline hakata täpsemalt kirjeldama, kuidas Facebooki sõprade või sõprade sõprade postitused aitavad ajakirjanikul uusi teemasid leida. Aga nii see on. Isegi, kui kullatera leidmiseks tuleb end enne hunnikust rott-koertest ja vägistavatest pagulastest läbi närida.

Või siis üks hoopis teisest vallast näide. Jooksin paar kuud tagasi ühes kaubanduskeskuses juhuslikult kokku kauge sugulasega, keda polnud näinud umbes 15 aastat. Kuna tol hetkel oli meie mõlema jaoks primaarsem ülesanne jõuda käimasoleva teekonna sihtpunkti ja mitte hakata pajatama vanatädi tervisest, andis Facebook lollikindlalt lihtsa võimaluse paar päeva hiljem sugulasega uus kontakt luua.

Kuhu lahkuda?

Tegelikult polegi Facebookist nii lihtne lahkuda. Nagu ütles tehnoloogia-ajakirjanik Henrik Roonemaa neljapäeval Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus: „Aga kuhu on meil minna?“

Facebook ja sotsiaalvõrgustikud laiemalt on igavese lahenduse pakkunud meie ürgseimale hirmule, mida me tunneme üksinduse ees. Evolutsioon pole meie füüsisega just väga heldelt käitunud. Me oleme endiselt aeglase arenguga kohmakad elukad, kes suudavad looduse krooni staatuse välja kanda vaid grupina eksisteerides.

Vältimaks grupist eemaldumist ja seeläbi hukkasaamist, on evolutsioon teadlaste hinnangul andnud meie ajule funktsiooni, mille kohaselt pakub suhtlus meile naudingut. Ja mis võiks olla veel suurem nauding, kui võimalus suhelda ööpäevaringselt ühe nupulevajutusega?

Enamgi veel, kui reaalses grupis tuleb ellu jäämiseks muretseda selle pärast, et konfliktid teiste grupi liikmetega sind paariaks ei muudaks ja üksindusse ei tõukaks, siis sotsiaalmeedias on seegi probleem lahendatud: ebameeldivad tegelased saab lihtsalt ära blokeerida.

Seega pakub Facebook inimolemuse seisukohalt meile tohutut hüve. Kas me oleme valmis selle hüve eest maksma oma andmetega, on juba igaühe enda otsustada.

Võib-olla olekski targem Facebooki suhtuda kui oma kodusse. Kui korter või maja läheb sassi, siis me ei keera ju ust väljast lukku ja ei lähe uut kodu hankima. Eks ole variant seegi, kuigi ressursitõhusus jätaks vist soovida. Koristamine on tüütum, aga ka odavam.

Kui ma isegi üritaks ühel hetkel oma õndsast viitsimatusest ärgata ja lõpetaksin järjest kõigi tuttavate jälgimise, kes jagavad nimeteste ja mäejutlusi, oleks Facebook kindlasti juba hulga mõnusam koht. Kiisuvideod võivad isegi jääda. Näiteks see video, kus see karmi näoga kass lükkab laua pealt asju maha, ajab ikka iga kord naerma.

Pealegi, kui Facebook ära kustutada, siis kust veel teada saada, millised sinu tuttavad on tegelikult rassistid või lihtsalt kirjaoskamatud. Ja kuigi see tundub paljudele privaatsuse rikkumisena, siis teinekord tekitab lausa turvatunnet, kui oled sõbraga messengeris katkisest autost vestelnud ja  Facebook järgmise nädala jooksul igale poole autoreklaame topib. 

Facebooki jumal valvab isegi uskmatu eestlase üle.

13 KOMMENTAARI

r
rashomon 26. märts 2018, 20:18
Mina kasutasin kärsakladet vist kunagi 2 nädalat. Ja siis kui kolleegid Eesti Pärisorjade Muuseumist hakkasid arumutile kittuma mis on minu arvamused ja maailmavaated, ja mind selle eest vaibale kutsuti, keerasin selle pasakraani kinni. FB on saadanast!
k
ka skype 26. märts 2018, 14:36
kirjutasin tuttavaga skypis ja ta rääkis,et töökaaslasel juhtus tööl õnnetus.Mõne minuti pärast võttis temaga ühendust eestist kindlustusnõustaja ja pakkus kindlustust.Me ei olnud kumbki eestis(erinevates riikides),aga suhtlesime eesti keeles.Kas see on kokku sattumus?
Loe kõiki (13)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee