Uudised

Kuidas töötas tsensuur  

4. september 1997, 00:00

JUKU-KALLE RAID

Kalju-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed". Tallinn. 352 lk.

Üks küllalt kõrges eas kirjanik mainis mulle kord, et iseseisva Eesti üle on tal hea meel eelkõige raamatulettide tõttu. Täpsemalt: väljaannete rohkus on see, mis kirjanikku rõõmustama pani. Eks ta õige ole, sest valikut on küll igale maitsele ning ka igat liiki maitsetusele, mis teatavasti olevat üks hea maitse eriliike.

Minu jaoks eksisteerib säärases pakkumises üks miinus - laisa inimesena pole mul jõudu ega viitsimist kõike ilmuvat läbi tuhnida. Nii aga võib kahe silma vahele jääda midagi väärtuslikku. Kui lõpuks ta leiad, teeb asi viha: sihuke tunne on, et oleks pidanud tunduvalt varem leidma.

Totalitaarriikide tsensuurid on anatoomialt sarnased

Raamat, millel eelöelduga seoses tahaksin pikemalt peatuda, on Kaljo-Olev Veskimäe "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." See on poes müügil. Mina sain selle juba eelmisel aastal, ent ma pole kuskil näinud selle tutvustust. Ja see on ebaõiglane.

Veskimägi on teinud hea töö. Avaldatud materjal käsitleb keelatud kirjandust, kollase kirjanduse nimekirjade koostamist, raamatute hävitamist, aga ka tsensoritööd ajakirjanduse kallal Vene okupatsiooni (1940-41, 1944-90) ja Saksa okupatsiooni (1941-44) ajal. Sekka (või õieti alustuseks) Veskimäe lõbus pajatus korstnast, mille pealt ei tahtnud võimude meelehärmiks kuidagi kaduda tsaariaegse ehitaja nimi.

On hea, et Veskimägi vaevub selgitama tsensuuri töösüsteemi ning peatub tsensuuri ajalool üldisemalt. Kõigi totalitaarriikide tsensuurid on oma anatoomialt üsna sarnased, erinedes vaid nüanssides. Nende nüansside jahil on Veskimägi ohtralt materjali läbi kaevanud ja suutnud nähtused süstematiseerida - süsteemist kui sellisest, mida on kirjeldatud hästi ja arusaadavalt, saab aru ka inimene, kes tsensuurist muidu kunagi kuulnud pole.

Malakaga vehkijad

Ometi - "Nõukogude unelaadse elu" näol ei ole tegu ajaloolise uurimusega sõna klassikalises tähenduses. Sellise uurimuse jaoks on Veskimägi liialt oskarlutsulikult lobiseja, viskab siin-seal ridade vahele iroonilisi märkusi, üritab tiblade koledale tsensoriaparaadile ja selle käsilastele läheneda muigega, suhtumisega: einoh, vaadake ikka, millised jobud. Veskimägi kirjutab: "Uurides Glavliti tegevust, saame pildi vehklevast malakast, aga me ei näe, kes malakat hoiab ja sellega vehib. Aga just see - malakaga vehkija - on asi ise. Malaka ülesandeid me juba teame. Nüüd on aeg vaadata seda, kes malakat hoidis ja vibutas." Allakirjutanu võtab endale julguse öelda Veskimäele samad sõnad.

Veskimäe lähenemine on malakat vibutav, selle taga on aga hiigelpõõsas, mille juured hargnesid kogu rahvasse ning mis puudutas paljusid. Olgu see ära mainitud. Sest lõppkokkuvõttes ei julge Veskimäe esitamisstiili siiski miinuseks pidada - töö enese valdkonnas puudub tal konkurents.

"Labidamehed" ja peremehed

Tsensuuri olemusest ta ju räägib, pealegi veel nii, et lugeja saab tutvuda ka selle teostajate aukartustäratava nimekirjaga. Veskimägi alustab lihtsast tsensuuri "labidamehest", kellest sõltus ülesande täitmine (näiteks raamatute hävitamine) rohujuurte tasandil ning kelle rumalust kasutati osavasti (nn. lõpetamata hävitamise nimekirjad, milles on muu hulgas juhis "labidamehele": kui veel midagi umbes sellist leiad, korja kohe ära). Kontroll pidi olema ju veel tõhusam, kui keskus ette nägi. Aga autor jõuab ka tsensuuri peremeesteni, süsteemi jäikuseni ja mis seal salata - sulaselge lauslolluseni. Lolluseni vähemalt niikaua, kui asja süsteemiväliselt vaadata.

Kui autori omamehejutt kõrvale jätta, on mosaiik korralikult töötav.

Lõpuks tahaks Veskimäele siiski meelde tuletada, et pole mõtet valada pisaraid Albert Kivikase pärast, keda enam ei ostetavat. Ostetakse ikka. Ja kui mitte võrdselt varasemaga, siis seetõttu, et raamatuletid on lookas. Head kirjandust saab kätte üha rohkem (ka maailmakirjandust, kuhu Kivikal asja ei ole) ning see on kindel märk, et tsensorite kuningriik on vähemalt selleks korraks otsa saanud.

Nii see oli... ja nii seda näidati. 21. juuni 1940 Toompeal. Kahe äralõikega vasakult ja alt ning allesjäetu retušeerimisega saavutati vajalik elu korrigeerimine ja tähelepanu fookustamine ajaloo liikumapaneva jõu tihedatele ridadele.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee