Mitte keegi ei saa tagantjärele väita, et tol ajal oleks keegi sellisest haavast paranenud. Kuna jutt on kõhukelmepõletikust, siis tolle aja meditsiiniliste võimaluste juures tähendas see enamikel juhtudel surma.
Karjeristid ja eestlased on väga õelad ja kadedad. Lp Kuperjanov sai selle ohvriks sõjaajal aga ka praegu kiusavadandetud ülemused edukaid alluvaid. Neile ei anta tunnustust, keeldutakse aitamast ja ignoreeritakse.
sahinaid Kuperjanovi hukkumise kohta liikus läbi terve eestiaja aga kindlat vastust ei antudki.Arvan,et kuperjanovita oleks vabadussõja esimene pool tõepoolest testsugune olnud ja ,miks mitte kogu sõdagi.Ta oli väga vapper mees,kuid üldiselt ei peeta hulljulgust vooruseks.Ma ei usu eluilmaski,et ta omade käest pihta sai,kuid hullumeelselt julge pealetungija oli ta kahtlemata.Ja mehed hoidsid teda kuuldavasti ka meeletult.Ilmselt oleks temagi vapsidega liitunud kui elu oleks teisiti läinud,sest vaevalt tema karjäär rahuaegses kaitseväes eriti tormiline olnud oleks.Teise partisanide pataljoni(Sakala partisanid)ülem oli suutnud 12aastaga kaptenist majoriks tõusta,leitnant Holland aga kõigest kapteniks?!Igavene au sellele vaprale eesti mehele,kelle elutee oleks võinud veel pikalt jätkuda,kuid katkes paju lahingus!
Kummaline kuidas see Olev Teder nii täpselt teab, mis seal Tsirguliinas tookord oli. Sõja aeg, pealegi veel lahing, sellel veduri andmisest keeldumisel võisid olla põhjused. Põletiku tekkel pidi siiski põhjus olema. Olen paar korda Kambja Konsumis juhtunud käima, seal on kohe terve riiul ühe kohaliku grafomaani teoseid, nii mõnigi on mäletamist mööda ka lähikonnast pärineva Kuperjanovi kohta. Kõike võib rääkida ja kirjutada, kuid tegelikult teada saada soovitaks tasuks pigem Kuperajanovi sugulastelt küsida, mis ja kuidas.
oleks Tartu jõudnud ja ellu jäänud kas siis oleks ajalukku sellisel kujul jäädvustatud ? Võibolla oli see paremgi Kindlasti ei oleks temanimelist väeosa ,tänavaid jne jne! enamus inimesi ei tea Vabadussõja väejuhte ,aga teda teavad pea kõik ju! kuna ründas lagedal põllul järsku ise otsiski surma?
Suva talumees istus oma talus ja muudkui kõhkles, kas ikka sõtta minna, sest kesse punaste vatu saab. Ja lehm tahab sööta ja siga joota ja...Raha kah ei tahaks anda. Õieti põlegi teist. Sõtta läksid neeed, kes oma kodutalust suuremat pilti nägid ja need, kel midagi kaotada polnud, vaid ainult võita. Talumehed aga võeti mobilisatsiooni korras. Õnneks taipas riik neid vaüraid ma ja muude soodustustega premeerida, ni, et pärast ohkas nii mõnigi nahahoidja, et: "Miks ma kyll ei läinud, raip? Nyyd on Teistre Mihklil oma talu ja Kööbi Ants istub vallamajas!"
Sama joru ajasid ka metsavennad pärast sõda ja ka mehed- filosoofid kaupluse taga puuriida varjus filosooferides ikka huvitavamalt, mida kõrgemale tõusis pudeli põhi tähtede poole.
Jajah. Äkki on hoopis väljamõeldis, nagu vasjade kangelased. "4 pataljon" oli valukõva raamat. Väljamõeldud Panfilovlased on samuti valus teema. Iljitsi lambike toob siiani pisara silma. Ja see Tšapajev oli kah kõva mees, kes üle Okaa ujudes (ta ei põgenenud! Ta püüdis üle jõe ujuda et teisel kaldal uusi vägesid koguda valgete löömiseks!) mättase löödi. Jah, kahjuks ainult Petja suutis üle jõe ujuda. Tšapai oli selleks vist liiga rumal, nagu vasjastani põhikangelane tupoi- Ivan... Vaene derzaava, kes asju peab välja mõtlema. JK oli olemas. Vasjade pruun rada püksist jooksis tema nime kuuldes poolte näljase-palja vasjastanini kultuurikeskusteni. Lausa sinna vaimukeskusteni, kust 1940 tuldi siia näljahäda kõrvaldama ja kultuuri tooma. Aga ärge nutke pagulased. Kristiina ütles, et te olete teretulnud...
Tõsielust. Mängisin Tartu 3-ndas keskkoolis õppetunnis "laevade põhjalaskmist". Meesõpetaja, hilisemalt aastaid õppealajuhatajana töötanud samas koolis, sai jaole ja "transportis " mind õpetajate tuppa. Küsimus oli:"Kes oli/on Kuperjanov". Minult ei küsind, et miks ma tunnist osa ei võtnud, vaid pikalt usutles, kas ma tean, kes see on? Vastus oli: Ei tea, kõik mängivad selle nimega. Muuseas, minu vapsist vanaisal oli raamat "Nimed Marmortahvlil". Selle olin juba teises klassis keelatud kirjandusena läbi lugenud.
Intsident klassis jäi meelde kuivõrd tol ajal kardeti Vabadussõjas hukkunu nimegi, ja millised olid pedagoogid okupatsiooniaegses Eestis. Oli ka erandeid. Sangarit pole minust saanud siiani, kuigi mind küüditati kolmeks aastaks okupatsiooniarmeesse, ja teisel korral Tšernobõli.
KOMMENTAARID (47)