Kommentaar

Jaanus Järs | Hõbevalge ootus (1)

Jaanus Järs, Luua, 12. märts 2018, 23. märts 2018, 18:19
 
Timm, timm-timm. Kas keegi selle muuzaki eest autoritasu ka saab? Kui saab, on ta nüüdseks rikas ja tegeleb heategevusega. Annetab näiteks ilusaid summasid depressiooni ning neurooside raviks, aitab inimesi. Taa-ta-ta-tii-tadaa. Paus ning muuzak hakkab korduma.

Toksin seda rütmi kaasa üha tugevamini, lõpuks lendab pastaka küljest mingi vidin ära ning veereb põrandale. Timm, timm-timm. Mitte just liiga sümfooniline, sellest kultuurišokki ei saa. Panen telefonitoru kapile, koban käega laua all põrandal, leian nublaka üles ning topin pastaka külge tagasi. Taa, taa-taa. Kuna pastakas nagunii käes on, hakkan rahustuseks kirjutama, see aitab, on teraapiline. Timm, timm-timm.

Eelnevalt palus kõnerobot vajutada 1, et ta räägiks minuga eesti keeles ja siis 4, sest mul on muud küsimused. Ega’s ma mingi algaja ei ole, ammu teada, vajutasin, nagu peab. Huvitav, kui ma oleksin vajutanud 2, kas siis vene keeles oleks midagi teistmoodi? Või kui ma oleks tahtnud infot mõne teenuse kohta, kas ma oleks seda ka saanud? Muuzak on igatahes nii soo- kui rahvusneutraalne. Kunagi ütles robot sedagi, kui kaua veel oodata tuleb, praegu mitte. Timm, timm-timm.

Tabamatu hõbemark

„Halloo, Omniva klienditeenindus kuuleb! Kuidas saame teid aidata?“

„Tere, olen Jaanus Järs Jõgevamaalt. Teen lühidalt ja küsin teilt, kas hõbemark on Jõgeva postkontoris müügil?“

„Oi, seda ma küll teile käigupealt öelda ei oska!“

„Aga kui ei oska, siis andke mulle Jõgeva postkontori telefoninumber.“

„Ei, seda ma ei tohi anda.“

„Miks ei tohi anda?

„Sellepärast, et postkontori töötaja peaks keskenduma oma põhitööle ja teda ei tohiks segada.“

„Kas peab olema siis nii, et mina helistan teile, teie helistate postkontorisse ja siis ütlete mulle või helistate tagasi, mida postkontori töötaja ütles?“

„Miks te nii arvate? Kas te tahate, et ma nii teeksin?“

„Ei, ma ei taha seda. Eelmine kord te juba nii tegite, aga teada ma ikkagi midagi ei saanud. Küllap tookord rääkisin ma teie kolleegiga, teie polegi kursis. Andke number ning ma helistan ise.“

„Ma ei saa seda teile anda.“

„Kui te selle annaksite, kuluks minul üks minut ja töötajal pool minutit ning asi oleks selge. Vabandage, võib-olla ma liialdan, aga kas te kardate oma töökoha pärast? Et see kaob ära, kui ma otse postkontorisse helistan. Ärge võtke isiklikult, ma räägin huumoriga.“

„Ei seda ma ei karda.“

„Ärge kartke jah, teie tööst ilma ei jää, olete lahke ning positiivse häälega inimene. Aga Omniva on väga kliendivaenulik firma.“

„Nii küll öelda ei tohi.“

„Miks ei tohi, mina küll ühtegi kliendivaenulikumat ei tea.“

„Miks te nii arvate?“

„Loogika. Kõigepealt oli postkontor minust poole kilomeetri kaugusel, siis 5 kilomeetri kaugusel, nüüd on lähima postkontorini 25 kilomeetrit. Varem tuli maksikiri mulle postkasti, nüüd tuleb ainult teade ning kirja postipunktist ära toomiseks tuleb sõita 10 kilomeetrit. Postkasti tühjendatakse nüüd 5 korda nädalas ja viimasel ajal arutatakse, et äkki võtaks kasti üldse ära.“

„Jah, ma olen käinud ka e-teeninduses. Kord seda hõbemarki seal ei olnud, kord oli. Aga asi on ka selles, et postkontorist ostes on margi hind 10 eurot, aga teenindusest ostes 15, kui ma veel kirja järele postipunkti pean sõitma, tuleb 16 eurot ära. Ma hakkan aru saama, mis te neid postkontoritesse ei saada.“

„Hõbemargiga seoses on palju ebaselget.“

„Jah, ma tean seda. See ebaselgus valitseb juba paar kuud. Ma olen teile helistanud 3-4-5 korda ja siiamaani midagi teada pole saanud. Teie muusika on mul peas, seda kuuldes hakkavad mul silmamunad peas pöörlema. Ma kujutan ette, kuidas sajad, võib-olla tuhanded inimesed küsivad teilt sama küsimust ning kulutavad iga kord paarkümmend minutit. Me võiks selle ajaga hoopis oma 100-aastast riiki paremaks ehitada. Ma ei lepi enam vastuseta jäämisega.“

„Öelge mulle palun oma mobiilinumber, ma helistan teile täna ja ütlen.“

Panen toru hargile. Selgituseks niipalju, et Omniva hakkas hõbemargiks valmistuma ammu enne meie riigi veebruarikuist juubelit. Arutas tiraaže ja hindu. Mark on ülikasumlik – müügihind 10 eurot, sellest hõbedat 1 euro eest ja askeldamist veel 1 euro eest, kasum 8 eurot. Esmalt räägiti 22. veebruarist, aga siis saadeti mark enamusse linnadesse ja sidedesse kümne kaupa, ainult Viljandis oli pisut rohkem. Korruta kuidas tahes, ikka ei jaga, kuhu enamus tiraažist on jäänud. Mingi neurootiline koomiks. Siis räägiti 28. veebruarist, polnud tõsiseltvõetav. Siis 5. märts, siis 7. märts, 14. märts jne... Korra ma sõitsin juba 50 kilomeetrit ainult selleks, et pettuda. Tartu poole samuti 70 kilomeetrit. Kui igat juttu uskuda, laekuks kütuseaktsiisi kohinal. Vahepeal mingid pressiteated, et tiraaže on suurendatud: 30 000, 40 000. Iga kord ma helistasin ning kuulasin muusikat. Teada midagi ei saanud.

Filatelistist inimeseks

Miks seda hõbepleki tükikest siis tahetakse? Sest arvatakse, et Omniva esindab 100-aastast Eesti vabariiki. Umbes nagu Eesti Pankki oma müntidega. Et ta on osa riigist, mis on kodanikule oluline. Hoolimata sellest, et eelmine valitsus tahtis kasumlikuma osa firmast erastada ning minusugustele maakatele kirja saatmisele topelthinna panna. Uus valitsus pani erastamisele piduri, aga endiselt on tegemist firmaga, kes aktiivselt likvideerib postisidet ning postmarkide müüki. Postmark on asi, mida müüakse postkontoris avalikult ja millega saadetakse kirju.

Kuulun raskelt rõhutud vähemuse hulka. See, et ma olen valge keskealine mees, on väike asi. Lisaks sellele olen ma maakas ja filatelist. See on 10-aastasest saadik minu räpane saladus. Olen aastakümnete kaupa tassinud oma taskuraha postkontorisse ja ladunud paberitükke albumisse. Uurinud, kuidas saadeti kirju rootsi ajal, tsaariajal. Kogenud nõukaaegset varastamist ja defitsiidimajandust. Hõisanud lõvide ning trikolooridega markide saabudes. Tean, et 1956. aastast peetakse filatelisti kah inimeseks. Tean, et uue aja peaministritestki paar tükki on mu hõimlased. Hiljaaegu korrati filme „Vallatud kurvid“ ja „Viini postmark“. Vaatasite? Nägite?

Aga nüüd mind põlastatakse. Olen väike, vastik ja tüütu putukas. Minu raha ei maksa enam. How can I be great again? (Kuidas ma taas suureks saaksin? – toim) Võtaks lipuga margi, kleebiks ümbrikule ja lehvitaks sellega postkontori trepil nagu barrikaadil. „Allons enfats de la Patrie! Le jour de gloire est arrive!... Marchons, marchons!“ Või hoopis nii: " Nüüd üü-les, kee-da nee-dus rõõ-hub...“ Kas nad tuleks siis välja mind postitemplitega kustutama? Kas nad kallaksid mind templivärviga üle ja tambiksid porri?

Mobiil heliseb aknalaual. Omniva pidas oma sõna, nad helistasid tagasi! „Ah et sel kuupäeval! Et päris kindel ei ole, aga lootust on? Hea küll, tore, ma väga tänan, head päeva!“

Ja nüüd tahad sina, Õhtulehe lugeja, teada, millal hõbemark uuesti müügile tuleb? Tutkit, pratt, seda ma sulle ei ütle! See on nüüd minu ja Omniva ühine saladus.

1 KOMMENTAAR

m
24. märts 2018, 14:40
Meil tööl samasugune asi, bossiga saad rääkida läbi nelja vahendaja. Ja kui siis asi bossini jöuabki, on see nagu laste telefonimäng. Aga oma raha peavad saama ju välja teenida ka need neli " telefoni mängu " mängijat. Mida rohkem jöuab tööturule odavat tööjöudu, seda pikemaks venib mängurite rivi.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee