Eesti uudised

SUURES MURES EMA: kui alimendid saavad makstud, on pojal näpud põhjas! (460)

Kristiina Tilk, 21. märts 2018, 21:37
Maksta elatiseks pool miinimumpalka ehk 250 eurot kuus ühele lapsele käib paljudele üle jõu. Olukorrast, kus elatise saajaid on rohkem, rääkimata.  Martin Ahven
„Pidev rahata olek ja eluspüsimiseks meie suvemajja kolimine on poja tervisele jälje jätnud. Ausalt öeldes olen minagi väsinud. Tema tujud häirivad mind, aga mida ma teen? Ma ei saa ju enda poega tänavale visata ega öelda: „Saa ise hakkama!"“ räägib 40. aastates poja ema Ene.

Ene võttis Õhtulehega ühendust pärast elatusrahaseaduse muutmist nõudvate artiklite lugemist. Muudatuse lootuses otsustas temagi rääkida meile enda, õigemini oma poja loo.

Samal teemal

„See, mis praegu toimub, on kõike muud kui inimlik ja inimesed asetatakse väga keerulistesse olukordadesse,“ on Ene veendunud. „Igakuine üle jõu käiv kohustus, mille seadus on ette kirjutanud, ei puuduta meie peres ainult minu poega ja tema lapsi, vaid ka mind ja minu abikaasat. See on kohutavalt väsitav.“

Ene pojal Aivaril on seljataga kaks kooselu. Üks pikem, teine lühem. Suhetest sündis kokku neli last.

„Esimeste laste emaga leppis poeg kokku, et maksab ise, nii nagu seadus ette näeb. Kõik toimis, muret nagu ei olnud. Kui aga teine kooselu purunes, läksid asjad käest. Mu poeg teenib küllaltki korralikku palka, aga mis sellest kasu on, kui lastele kulub nii palju, et endale elamiseks enam ei jäägi?“ küsib Ene. 

Tagasi alguses

Aivari palk brutos ulatub 1700 euroni, kätte saab ta 1360 eurot, sellest 1000 eurot läheb lastele elatiseks.

„Ja mis talle alles jääb?“ küsib Ene. „Mitte midagi. Selle rahaga ei ole võimalik ära elada,“ teab Ene.

Nii tuligi Aivaril teha raske otsus – loobuda oma kodust ja elust ning kolida vanemate juurde.

„Meil on enda maja hoovis selline suvila moodi hoone, seal ta elab. Elektrikulu on seal kuus umbkaudu 150 eurot, selle maksab tema. Natuke jääb toiduraha ka ja ongi kõik,“ ütleb Ene.

„Isegi järelmaksu talle ei anta, kui ta ütleb, kui palju palgast üle jääb. Nii olengi mina see, kes järelmaksud enda kaela on võtnud. Me jääme ka abikaasaga iga päevaga vanemaks ja ühel hetkel saab meiegi jaks otsa. Siis on riigil kolm ülalpeetavat juures,“ on Ene mures.

Lapsed on tublid

Ene ütleb, et poja lapsed on kõik väga toredad ja tublid ning neist on talle palju rõõmu.

„Nad on päris tihti minu juures ja mul ei ole kahju osta neile riideid ja mänguasju. Laste emad aga seda vist ei teagi või kui teavad, ei taha väljagi teha, et ajal, kui pojal oli eriti keeruline seis, olin hoopis mina elatise maksja,“ räägib Ene, kes on nagu abikaasagi aastaid tööd rabanud. Oleks olukord teine, jääksid nad kohe koju, pensioniiga on juba ammuilma käes.

„Tõesti, ma olen väsinud ja jääksin hea meelega koju, et saaksin ise ka elus natukenegi puhata, aga kuidas? Siis ei saa me keegi enam hakkama,“ tõdeb Ene.

Aivar on püüdnud ka laste emadega jutule saada ning jõuda kompromissini. Tulemus on null.

Ene ütleb, et eks ta ühest küljest mõistab emasidki. Lastele kulubki raha. Küsimus on aga, mismoodi laste emad ise panustavad. „Mina kasvatasin oma poega ka aastaid üksi. Ma tean, mida see tähendab, selles mõttes ma mõistan muidugi,“ ütleb Ene, aga arvab, et laste kasvatamise rahalist koormat tuleks ikka võrdselt jagada, mitte lahutuse korral suuresti isa kaela jätta. „Mina ei saanud lapsele mingit elatist ja sain hakkama,“ kinnitab ta.

„Olen mõelnud, et mis saab minu pojast siis, kui meid abikaasaga enam ei ole. Kuhu tal minna on? Mida peavad tegema need, kellel lähedaste tuge ei ole? Kas tänavale kolima?“ on Ene nõutu.

Ene teeb murelikuks teinegi asi. Talle ei ole jäänud märkamatuks poja närviline olek ning järjest süvenev alkoholilembus. Seepärast ongi südamele eriti raske koorem hirm poja pärast. „See paneb ikka täies elujõus mehele korraliku paugu, kui tal tuleb oma elu pealt tagasi vanemate juurde kolida ja neilt veel elamiseks raha ka küsima hakata,“ usub Ene.

Oma suurimat hirmu ei julge ta esiti väljagi öelda, kuid end kogunud, märgib ta: „Kardan, et ühel päeval ei tulegi mu poeg enam koju...“

Ministeerium: reform peaks sellist olukorda märkimisväärselt parandama

Kristiina Tilk

Kuna 250eurose miinimumelatise aluseks võetud töötasu alammäär ei täida enam eesmärki, planeerib justiitsministeerium elatismiinimumi vähendamist.

Selle tulemusel väheneks miinimumpalka teenivate vanemate makstav elatise summa ja suureneks nende oma, kelle sissetulek on miinimumist kõrgem.

Aluseks on võetud 100 euro suurune elatis. Sellest väiksem ei saa lastele makstav raha olla. Lõpliku lahenduse leidmiseks tuleb veel ekspertidega konsulteerida. 

„Lisaks vanema sissetulekule ja lapse vanusele on plaanis arvesse võtta ka laste arvu. Samas peab igale lapsele makstav summa tagama lapse toimetuleku,“ ütleb justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammus.

Plaanitav reform peaks Rammuse sõnul selliseid olukordi nagu loos mainitud, märkimisväärselt parandama.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee