Ajal, mil Eestis on järgemööda kadumas teatud riiklike ametikohtadega kaasnenud erikohtlemine, makstakse riigieelarvest endiselt kinni ekspresidentide ja nende pereliikmete kulusid. Riik on eripensionitest loobunud peamiselt seetõttu, et algselt väikesearvulise erandina kavandatud süsteem kasvas aastate jooksul jõudsalt ning oleks tulevikus osutunud riigile üle jõu käivaks.

Kuid sellest olulisemgi oli vajadus saata signaal, et oleme vaesest üleminekuriigist jõudnud stabiilsema ühiskonnakorralduseni, kus riik kohtleb kõiki kodanikke võrdselt. Nii peavad praegused riigikoguliikmed ise tegelema oma pensionipõlve kindlustamisega ja miks nad ei peakski, kui nad ise on loonud suuremale osale elanikest kohustusliku pensionisammaste süsteemi.

Tavapärasest erinevas seisus on aga eksriigipead ja nende perekonnad. Küsimus pole mitte ainult ka ühe ametiaja järel kõrge eripensioni võimaldamises, vaid muude kulude kinnimaksmises. Seni on soodustuste võimaldamisega tegeletud nö juhtumipõhiselt – esmalt presidendi abikaasale riiklikku ametiaegset ja hilisemat sissetulekut sisse seades; abikaasade vahetudes kerkis aga küsimus, kellel abikaasadest oleks rohkem õigust pretendeerida makstavale rahale.

Anakronismina näib aga eksriigipeade elamiskulude kinnimaksmine. Eesti riik on nagu nõukaaegne majavalitsuse laiendatud uusversioon, kes hooldab ekspresidentide perekondade kinnisvara, parandab torusid, niidab muru. Kõrgest ametipensionist peaks piisama seisusekohase elamise kinnimaksmiseks. Halva näitena tuleb jälle esile tuua Ärma, mis eksriigipea perekonna Eestist lahkumise järel on seisnud poolteist aastat tühjalt. Kerkib ka otstarbekuse küsimus, kui maksumaksja ülal pidada jääb eluaseme pähe tegelikult ju riigiabi eest hoopis hotelliks ehitatud kompleks. 

Et maksumaksja raha kasutamisel ei saa lähtuda põhimõttest, et riigi köis las lohiseb, tasub siingi mõelda mõistlike kitsenduste peale. Kas eluasemekulud peaks kinni maksma ainult juhul, kui eksriigipea elab püsivalt Eestis või peaks kindlaks määrama kompenseeritavate eluasemeruutmeetrite ülempiiri – see kõik on poliitikute vaidluste ja juristide pärusmaa. Senine lõtv ja loominguline kord seaduses ette nähtud mõistlikkuse põhimõtte tõlgendamisel, kus kulude lükkamine riigi kanda sõltub eksriigipea asjaajamisosavusest või nahaalsusestki, pole kohane õigusriigile.

Jaga artiklit

77 kommentaari

K
kui  /   18:38, 21. märts 2018
ekspresidendi pension on ligi 4000 euri,siis sellest peaks jätkuma kõigiks kulutusteks.Milleks veel need lisa soodustused nagu sekretärid,autojuhid majahoidjad jne.
S
sõnad ja teod  /   16:16, 21. märts 2018
Kus see Toompea laululind Gräzin on? Kirjutas kenasti eesti presidendiameti kulukusest ja mõttetusest . Pole kuulnud , et vastav seaduseloome oleks algatatud.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis