2
fotot
(Outnow.ch)

Mulle meeldivad videomängud. Mulle meeldivad filmid. Seega peaks videomängudel põhinevad linateosed mulle lausa topeltkoguses naudingut pakkuma.

Kahjuks on aga too „žanr“ kui selline suutnud senimaani alati pettumuse valmistada. Kas värskelt ilmunud samanimelisel seiklusmängul põhinev „Tomb Raider“ on lõpuks ometi see teos, mis kastanid tulest toob ja sõna otseses mõttes mängufilmide maine mudast välja tirib?

Ma arvan, et te juba teate, mis on minu vastus sellele küsimusele.

Lara Croft on miljonäri tütar, kes keeldub päranduse saamiseks seitse aastat tagasi kadunuks jäänud isa surmatunnistusele alla kirjutamast, otsustades selle asemel hoopis vaesuses vireleda. Noore neiu isaprobleemid paisatakse ühesõnaga koheselt ekraanile ning need ei lahku sealt kuni lõputiitriteni välja.

Esimene pooltund kulub selle peale, et esitleda Larat kui iseseisvat, südikat ja sportlikku noort naist, kes ei kohku ühegi väljakutse ees. Neiu uudishimu müstilisuse ja mõistatuste vastu (mida mänguseerias ning ka käesolevas filmis ohtralt leidub) jääb seega ilmselgelt tahaplaanile ning see lahendatakse klassikalise „ühest lausest selle seletamiseks piisab“ paljastusega.

Nimelt otsustab Lara lõpuks eelnevalt mainitud surmatunnistusele oma allkirja kritseldada, ent enne veel, kui ta seda teha jõuab, pistetakse talle kätte isast maha jäänud saladuslik karbike, mille avamine teoreetiliselt paras pähkel peaks olema. Reaalsuses ütleb Lara, kui väga talle selliseid mõistatusi isaga lahendada meeldis, keerab karbikest paarist kohast ning juba vaatab talle vastu tolle sees peituv informatsioon. See viib Lara omakorda aga müstilise saare otsingule.

Kui tavapärane indianajonesilik seiklusmärul leiab aega, et vaatajale ka muhedat huumorit ning, mis kõige tähtsam, enda tegevustest hoolivaid tegelasi pakkuda, siis „Tomb Raideris“ on lood pisut kehvemad. Tavaliselt, kui peategelastele paisatakse teele mõni lahendamist vajav mõistatus, seletavad nood asjad vaatajale õhinal lahti, suutmata enda entusiasmi varjata.

Lara Croft seevastu keerab mingeid kettaid, samal peab vaataja aga mõtlema, et kuidas kurat ta lahendust teab ning miks need neetud peamurdjad niivõrd primitiivsed on. Probleemid alistatakse mõne üksiku randmeliigutusega, ise samal ajal vaikselt nohisedes. Kui muudes filmides tehakse asju kindla eesmärgi nimel, siis „Tomb Raideris“ teevad tegelased asju seetõttu, et nii sai stsenaariumisse kirja pandud. 

Tahaks öelda, et märulistseenid suudavad mängu uinakule suigutavat narratiivi pisutki elule turgutada, ent kahjuks on tegu klišeelise, kohati lausa halvasti üles võetud tüüpilise hollywoodiliku käkerdusega, mis une silma toob. Tihtilugu paistab esile osade tegelaste rumalus, teisalt kumab kaadritest läbi filmi odavus. Erilist tähelepanu väärivad arvutiefektid, mis on lihtsalt ääretult koledad.

Mäletate, kuidas ütlesin, et filmi esimest pooltundi domineerib füüsiline vorm ning üpriski kiirelt püstitatakse Lara daddy issues? Kõik see päädib sellega, et esimene suurem konflikt, mis leiab aset neiu ja Hiina pikanäpumeestega, möödub valdavas enamuses neiu abituse tähe all. Päästjaks osutub purjakil laevakapten, hiljem aitab eelnimetatud merekaru tütarlapsel põgeneda, peale mida asub Lara päästja rolli aga järjekordne meesterahvas. Kogu filmi vältel on vaid mõni üksik koht, kus iseseisev naine omapäi, ilma mehe abita hakkama saab. Need on faktid.

„Tomb Raider“ oli okei. See ei olnud halb. Ma ei vihanud seda.

Walton Goggins mängis päris hästi kurjamit.

Jaga artiklit

4 kommentaari

S
Skrid  /   12:08, 17. märts 2018
Sten, you tried your best and you failed miserably (again) - lesson is, never try (again)
  /   20:10, 16. märts 2018
Kena naine, aga Angelina Jolie on selle kõrval legend oma kehakujult, mis läks mängutegelasega kokku ning salakaval naeratus lisas vürtsi... Selle filmi vaataks siiski ära 😁

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis