Kommentaar

Einar Ellermaa | 1970.– 1980. Eesti noorte muusika oli lääne rokk, mitte nõukogude estraad (23)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 16. märts 2018, 18:41
(FILES) This file photo taken on on July 4, 1978 shows US poet and folk singer Bob Dylan performing in Paris. AFP PHOTO / PIERRE GUILLAUD AFP PHOTO / PIERRE GUILLAUD
Pühapäeval, 18. märtsil toimub Nordea kontserdimajas nõukogude estraadimuusika kontsert, mille väljakuulutamine enne vabariigi juubelipidu suure skandaali põhjustas. Nüüd on läbi juubelipidu ja juubelipeo lavastuse skandaal ning kontsert „Punane nool” („Красная Стрела“) toimub täiesti ilma kirgede mölluta.

Kontserdi reklaamis on palju ilusaid lauseid: „Kes meist, kes me elasime ja kasvasime 70ndatel-80ndatel, ei mäletaks Sofia Rotaru ja Jaak Joala esituses „Lavandat", Valeri Leontjevi „Kružatsa diski", Murat Nasõrovi „Мальчик хочет в Тамбов“ või Alla Pugatšova „Arlekinot"? See oli meie muusikaline keskkond, milles kasvasime. Anne Veski „Eilne päev“ ja „Roosiaia kuninganna“ sinna juurde ning meist igaühel on mälestuste kildudest kujunenud mosaiik, mis meie elu on vorminud ja kujundanud.”

Kuulsime, aga ei kuulanud

Jäin mõtlema, kes need „meie” on, kes nende laulude saatel kasvasid. Mina ega mu koolikaaslased küll need „meie“ ei ole. Väita, et 1970.–80. aastate noored ehk minusugused kasvasid üles nõikogude muusika mõjuväljas, on täiesti vale. Võiks isegi öelda, et miski pole valem kui see väide. Tunnen end tõesti solvatuna.

Jätaksin poliitilise nüansi täiesti kõrvale. Need laulud ja nende esitamine ei häiri mind absoluutselt ja need ongi ilusad laulud. Me kasvasime nende laulude kõrval ja neid kuuldes, aga mitte nendega koos ja neid kuulates. Nimed ja meloodiad on tuttavad, sest neid mängiti palju, aga see ei olnud kohe mitte kuskilt otsast „meie muusika“.

Kui mõelda, millist muusikat mu nüüd üle 80-aastane ema kuulas ja mida pidudel lauldi, kui ma laps olin, siis meenuvad Valgre ja Oidi laulud ning Horoskoobi laulud.

Kui mõelda, mida mu vanaema kuulas ja laulis, siis mu meelest neid laule, mida enne okupatsiooni raadiost lasti ja mida tol ajal pidudel lauldi, nii ülevaid laulupidude laule kui ka lorilaule ja näiteks Artur Rinne laule.

Nõukogude ajal ilmus niisugune väljaanne nagu Raadioleht ja seal trükiti täismahus ära ka soovikontsertide kava. Algul olid ilmelt poliitilise korrektsuse huvides mõned nõukogude laulud, aga üldiselt ikka Eesti muusika. Kui kõlas Radari ja Jaak Joala esituses Elton Johni laul „Dixie Lily”, siis Raadiolehes oli kirjas E. John –H. Karmo „Valge aurik“. Nagu Eesti lugu. 

Elton Johni nimi viibki selleni, millise muusika keskel Brežnevi aja noored tegelikult elasid. Julgen arvata, et väga suur osa inimesi, kes käisid koolis ja kasvasid suureks Leonid Brežnevi pika valitsemisaja jooksul (1964–1982), kasvasid üles lääne ning Eesti pop- ja rockmuusika keskel. Mina võin keskkooli kohta öelda, et sport oli esikohal, aga kogu ülejäänud aeg kulus muusika hankimise ja selle kuulamise peale. Noh, kord kuus teatris käimisele ka tänu kirjandusõpetajale.

Linte täis kapp

Kuna 1976. aasta oli esimene aasta, mil ma nii-öelda täiskohaga lääne rock- ja popmuusikat iga päev lindistasin ja kuulasin, siis vaatasin, millised kauamängivad plaadid siis ilmusid. Esmalt seda, et kõige rohkem kuulamiseaega võtsid vist hoopis Yesi varem ilmunud albumid  „Close to the Edge“, „Tales from Topographic Oceans“ ja „Relayer“ ning Pink Floydi 1973 ilmunud  „The Dark Side of the Moon“ ja 1975 ilmunud  „Wish You Were Here“. Juba ainuüksi see muusika ajas peast täitsa hulluks ning on siiamaani meeles kuni valguse ja lõhnadeni, mis kuulamise ajal toas olid. Nõukogude Eestisse toimetasid  lääne plaadid peamiselt kas Eesti meremehed või Viru hotelli tulnud soomlased või saatsid välismaal elavad sugulased. Plaati, mis maksis 30–60 rubla, sai omaniku käest rentida ja endale ühe rubla eest lindistada.

Mäletan, et mu kapp Tallinna Spordiinternaatkooli ühiselamus oli neid väikese raamatukese suuruses linte täiesti täis.

Mis siis 1976. aastal ilmus? Nimetan ainult neid, mida olen käes hoidnud, mille ümbriseid enamasti mäletan ja mida endale lindistada lasin. Queeni „A Day At The Races”, Led Zeppelini „Presence” ja „The Song Remains The Same”, David Bowie „Station to Station” ja „Changesonebowie” , Nazarethi „Close Enough For Rock 'N' Roll”, Eagles'i „Hotel California” ja „Greatest Hits (1971–1975)”, Genesise „A Trick Of The Tail” ja „Wind And Wuthering” , Slade'i „Nobody's Fools”, Bostoni „Boston”, ABBA „Arrival”, Black Sabbathi „Technical Ecstasy”, Smokie „Midnight Café”, Sweeti „Give Us A Wink”, Bob Dylani „Desire”, Electric Light Orchestra „A New World Record”, Kissi „Destroyer” ja „Rock And Roll Over”, Uriah Heepi „High And Mighty”, Boney Mi „Take The Heat Off Me”, Focuse „Ship Of Memories”, AC/DC „Dirty Dees Done Dirt Cheap” , Bee Geesi „Children Of The World” ja „Bee Gees Gold”, Elton Johni „Blue Moves” ja „Here And There”, Deep Purple'i „Made In Europe” ja „Deep Purple's Greatest Hits“, Sparksi „Big Beat”, Bad Company „Run With The Pack”, Suzi Quatro „Aggro-Phobia”, Rolling Stonesi „Black And Blue”, Eric Claptoni „No Reason To Cry”, Jethro Tulli „Too Old To Rock 'n' Roll: Too Young To Die!” ja „M.U- The Best Of”, Status Quo „Blue For You” ja „The Best Of 1972–1974”, Alice Cooperi „Alice Cooper Goes To Hell”, Rick Wakemani „No Earthly Connection”, Rod Stewarti „A Night On The Town” ja „The Best Of Rod Stewart”, Styxi „Crystal Ball”, Roxy Musici „Viva! Roxy Music”, T. Rexi „Futuristic Dragon”, Mike Oldfieldi „Boxed”

Peale nende ilmus veel sadu albumeid ja paljudel on kindlasti hoopis teised plaadid ja lood meeles. Tagantjärele tundub ikka täiesti uskumatu, et ühe aasta jooksul ilmus nii palju head muusikat, millest suurt osa pole siin nimetatud ehk neid plaate mina ei saanud kuulata, aga teised said. Tekib tunne, et seda on liiga palju, aga järgnevad aastad olid sama külluslikud.

Ma palun väga vabandust selle pika nimekirja pärast, aga see näitab, kui palju ja millist muusikat üks Brežnevi aja nõukogude koolipoiss kuulas. Meie koolis toimusid ka kuulamisdiskod, kus Riho Baumann ja Gunnar Graps tutvustasid sama muusikat. Muusikaõpetaja Leo Soots pani iga tunni lõpus peale mõne lääne plaadi. Olavi Pihlamägi korraldas Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas Eesti rockmuusikute kontserte, kus me ka käisime. Kust see huvi nõukogude laulude vastu pidi tulema?

23 KOMMENTAARI

p
Penskar 22. märts 2018, 02:04
na noorekesed siin kõik... Jossi surma järel hakkas raadiost peale pesni-pläski ka eesti estraadi tulema,G. OTS jne. Aga 60-nendatel juba kuulati raad...
(loe edasi)
j
20. märts 2018, 11:56
Just nii see ongi. Ja ka vanemaealiste pidudel mängiti-lauldi Läänemere laineid jms muusikat, mitte Pugatšovat jt sovettide oma.
Loe kõiki (23)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee