Arvamus

LUGEJA ARVAB: Ka noored pered võtavad läbimõtlematult lemmikloomi! (13)

Ohtuleht.ee, 15. märts 2018 19:39
Kass ja tema omanik. Foto on illustratiivne.Foto: Robin Roots
Eile Õhtulehe veebis avaldatud artikkel loomasõpradest, kes arvavad, et 60aastased ja vanemad ei peaks enam lemmiklooma võtma, on käivitanud elava arutelu. Ühest küljest leitakse, et loom on eakale toredaks seltsiliseks, kuid mitmed tuletavad meelde, nagu artikliski, et eakal peaks oma surma korral olema looma jaoks valmis varuplaan. Kõige kõrval tuuakse esile noori peresidki.

Artikli kommentaariumi populaarseim sõnavõtt ütleb, et arvamus, et 60aastased ja vanemad ei tohi looma võtta, on elust võõrandumise äärmuslik vorm. "Surm võtab kõiki keda tahab, sõltumata soost, vanusest, rikkusest jne," loetleb lugeja. "Tänane 25aastane punapõskne kassidele hoiukodu pakkuja võib näiteks homseks olla infarkti surnud. Teiseks ei tea see loomaentusiast, et tänapäeva 60aastased käivad alles tööl, aitavad oma lapsi ja lapselapsi, mitte ei kõnni valge lina ümber surnuaia poole."

Seisukohale, et 60aastased pole sugugi eakad, avaldasid toetust veel mitmed lugejad. "Kas 60 on surija? Mujal soovitatakse eakatele koduloomi," toob Oot-Oot välja, et lemmikloom hoiab inimese liikuva ja tegusana. "Mujal maailmas pole 80 ka vana," lisab teine kommenteerija.

Samal teemal

"Kui vanad haigestuvad, siis palju tihemini noored tüdinevad," toob üks lugeja veel välja. "Teiseks: noortel inimestel pole sugugi rohkem seda raha, mis lastest ja perest üle jääb. Lastega peredel [on] kulud suuremad. Kolmandaks: Kui arvate, et noored käiva kõik 3x päevas jalutamas, siis eksite, sest hommikul lähevad [kodunt ära], õhtul tulevad."

Kui sureb omanik võiks surra ka loom?

Mitmed kommenteerijad esile tõstnud, et looma omamine annab eakale võimaluse kellegagi suhelda. Riisikas ütleb, et eakas mitte ei tohi ainult looma võtta, vaid peab. "Kass ja eriti koer on ju nii head sõbrad. On, kellega rääkida ja muidugi ka kelle eest hoolitseda." Ta lisab, et ise on 70aastane ning pärast eelmise koera surma ei tahtnud ta kuidagi üksi jääda. "Nüüd on mul kaheksakuune noor koer," ütleb ta. "Aga ma tean, et peale mind hakkab koer olema mu poja juures - tema njuufaga saavad nad väga hästi läbi." Riisikas rõhutab, et eaka inimese koera tulevik peab olema kindlustatud. 

Talle vastanud kommenteerijad on ette heitnud, et Riisikas ei saa kindel olla, et tema surma korral on lähedased tema koerast huvitatud. Lauri kirjutab, et teatud olukordades on loomulik, kui lemmiku peremehe surma korral sureb ka lemmik. "Kui sureb kassi või koera eakas omanik, siis on kaks varianti: kas lähedased võtavad kadunukese lemmiku enda hoole alla või pannakse loomake magama. Selline on elu," ütleb ta. "Paljud aktivistid kipuvad võrdsustama inimest loomaga. See siiski sedasi ei ole. Ka loomade "magama panek" on teatud olukorras loomulik."

"Kes sa oled, et sa leiad olevat normaalne hukata loom sellepärast, et eakas vanaema sai natukene aega temaga koos elada ja pärast polnud teda enam vaja?" on kasutaja Loomulik Lauri sõnavõtust silmnähtavalt häiritud. "Kui nende eakate lähedased oleksid normaalse mõtteviisiga, ei olekski probleemi neile loomi anda," ütleb ta. 

Probleem on noortes

On neidki, kes näevad, et probleem ei ole mitte 60aastastes ja vanemates loomavõtjates, vaid sootuks nooremates. "Ma leian,et kõige suurem lemmiloomade probleemide juures on just noored pered, kes suvel sõidavad oma maakodudesse ja siis võetakse lapsele kas kassipoeg või väike kutsikas. Ja sügisel linna tagasi kolides unustatakse see väike lemmikloomake kogemata maha. Hoopis sellega peaks tegelema hakkama, mitte vanurite kallal siin hädaldama."

"Varjupaigad on täis neid laste soovitud kutsikaid, kes, oh häda, suureks kasvasid, ja oh imet - koer tahab süüa ja jalutamist ka!" lisab arutelule kasutaja Just, et sellistel põhjustel pooldab ta loomade võtmisel karme reegleid. Nime XY taha peituv lugeja kirjutab, et eeldab, et eakad ei võta endale kassipoegi või kutsikaid sihilikult. "Aga kui vanainimene leiab kodutu hädasoleva kassipoja, keda keegi ei taha ja alternatiiv oleks, et see kiisu jääb tänavale ja saab hukka, siis on see ju ometigi parem variant, et kiisul on vähemalt mingiks ajaks kodu olemas."

Kuna paljud kommenteerijad on artiklis öeldu suhtes negatiivselt meelestatud, otsustas naerunäo taha peituv lugeja kirjeldada, mida võisid sõnasaanud loomasõbrad öeldu taga mõelda. "Tegelikult on aktivistide point selles, et kui 75aastased ja vanemad inimesed soovivad kutsikat või kassipoega, siis see on seotud erinevate riskidega," kirjutab ta, et loomaaktivistide kätte satub tihti lemmikuid, kelle peremeeste tervis ei luba enam looma eest hoolt kanda.

"Teine probleem on eakale loomale uue kodu leidmisega - see on sama hea kui võimatu. kas see annab õiguse looma magama panna, kui teda enam kellelegi vaja ei ole?" küsib ta ja lisab, et loomade raviarved on sageli suured, kuid eakate sissetulekud tihtilugu kasinad. Kolmandana toob ta välja pereliikmed, kes ei toeta eakatest lähedasi.

Kasutaja Loodan lisab, et ei pea kunagi sotsiaalmeediast lugema, et perenaise lahkumise tõttu on ära anda truu sõber. "Aga selliseid kuulutusi ilmub ju lausa leheski," kirjutab talle teine lugeja vastu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee