Repliik

Repliik | Tselluloositehas ja Reformierakonna vanad trikid (17)

Heiki Lill, tartlane, Vabaerakond, 14. märts 2018, 19:10
Foto: Mattias Tammet
Tartu linnavolikogu istungi otsus planeeritava puidurafineerimise tehase suhtes meenutas kuidagi kummaliselt viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. Siis oli Tartus võimul koalitsioon Reformierakonna juhtimisel ning riiki juhtis samuti Reformierakond Siim Kallase isikus, seda koos Keskerakonnaga. Täna on Tartus Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, Toompeal aga Keskerakonna juhitav kolmikliit koos sotside ja IRLiga.

Mälu värskendamiseks – tol kaugel ajal kütsid tudengite kirgi sotsiaaltoetused. Ehk siis ühiselamus elavad tudengid taotlesid usinasti sotsiaaltoetusi, et ära elada. Mingil hetkel sai sotsiaaltoetuste kassa tühjaks ning Tartu linnapea Ansip koos Tallinna linnapea Savisaarega taotlesid peaminister Kallaselt, et eraldataks rohkem raha tudengite toimetuleku parandamiseks. Sotsiaalminister Oviir (Keskerakond) väljendas arvamust, et linnad on tõlgendanud seadust vääralt ning maksnud alusetult tudengitele toetust. Toimusid ka meeleavaldused, olin isegi ühel neist, Ansip lubas minna võiduka lõpuni.  Kohalike omavalituse volikogude valimistel 20 oktoobril 2002 sai Ansip üle 8799 häält, 2003. aasta kevadel riigikogu valimistel 7177 häält.

Samal teemal

Umbes samal ajal toimus Tartus veel üks märgiline sündmus – avati Tartu vangla. Kas keegi mäletab, mitu kinnipeetavat pidi vanglasse tulema? 500. Viiesaja esimese kinnipeetava vanglasse paigutamine oleks pidanud toimuma ainult üle toonase linnapea laiba. Hiljem paigutati Tartu vanglasse küll pea tuhat kinnipeetavat. Jällegi – linnapea Ansip ja justiitsminister (kelle haldusalasse vanglad kuuluvad) Rask olid parteikaaslased. Kohalikele näidati, et me hoolime teist, aga need sääl kaugel Toompeal ei adu asja ja on üldse ühed kurjad inimesed. Kaotada polnud ju midagi, küll aga võita.

Vaadates kõrvalt puidutöötlemise tehase janti, on märgatav jällegi sama käekiri: „Meie ei taha, ei luba! Aga ega me ka Vabariigi valitsuse vastu saa, kui nad nii otsustavad“.  Unustades justkui ära, et reaalsuses on valitsuses vanad sõbrad ja parteikaaslased. Täpsustuseks – parteikaaslased on Keskerakonnal ja Sotsiaaldemokraatlikul erakonnal (Tartus opositsioonis). Sõprade kohta oskab ehk igaüks ise täpsemalt seletada.

Soovides saada paremaid kohalikke ja riiklike majandustulemusi, on üsna loogiline, et tööstuses peab toimuma jätkusuutlik areng. Mis hinnaga, seda peaks otsustama inimesed, keda see puudutab. Olen selle tehase suhtes veel üsna neutraalsel arvamusel, sest pole selget sotti saanud saavutatavatest eesmärkidest – arvestatav kasum kohalikule omavalitsusele (miks mitte ka kaugematele), riigile tervikuna. Missugust võimalikku kahju see endast kujutab, kas on plaanis kuidagi metsa taastoota, kuidas plaanitakse võimaliku hädaolukorral käituda, kui reostunud vesi mingil põhjusel ikkagi Emajõkke jõuab jne. Lisaks – Emajõgi suubub ju Peipsi järve, millest pool kuulub Vene Föderatsioonile. Kui toimub reostus (loodetavasti ei toimu), mida nemad asjast arvavad? Aga see on hetkel ehk liiga kaugele minek.

Alustaks sellest, et küsiks, mida arvab kohalik inimene. Informeeriks kohalikke faktidest. Paneks paika tingimused, millele see tehas peab vastama. Korraldataks siduv rahvaküsitlus ning selle küsitluse tulemusest lähtuvalt annaks tehase rajamiseks loa või siis mitte. Ja juhul kui see luba antaks, siis ainult nendel tingimustel (või veelgi säästvamatel) saaks selle tehase ka rajada. Nii, et kellelgi ei tekiks isegi mitte moraalset kohustust endast üle sõita lasta, ei elavalt ega surnult.

Või kardab valitsus rahva otsust? Meeldetuletuseks valitsusele, et ka nemad on oma ametikoha saanud rahva otsuse tulemusel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee