Kommentaar

Kajar Kase | Kuidas ma Lätis alkoholi ostmas käisin  (17)

Kajar Kase, "Ringvaate" vastutav toimetaja, 14. märts 2018 19:10
Möödunud nädalavahetusel sattusin Pärnusse. Ja kuna ma seal juba olin, siis mõtlesin külastada turismiatraktsiooni Läti piiril, et mõista, miks viimaste uuringute järgi käib juba iga kolmas Eesti elanik sealt alkoholi ostmas.

Ega see muidugi ei ole mingi vahva pereüritus, nagu võis jääda mulje 24. veebruaril maksude Lätti viimise aktsiooni korraldajatest. Vahemaa Pärnust Iklasse on morjendavalt pikk, üle 60 kilomeetri. Seda viletsa talveilma ja tiheda liiklusega läbides tuleb kiiresti pähe mõte, et olen ikka idioot küll, sõidan nüüd poliitikutele koha kättenäitamiseks mitu tundi maha. Peaksin veel pimedas põdrale otsa põrutama, saaks hauaplaadile kirjutada, et elas ja suri nagu tüüpiline Eesti jobu.

Uskumatud hinnad

Samal teemal

Pärale jõudes läheb tuju aga kiiresti heaks. 130 km sõitu Pärnust piirile ja tagasi maksab minu 2005. aasta Nissani-käsnaga 13 eurot. Täpselt selle summa hoiab kokku, kui osta piiripoest üks kohver õlut. Üks!

Käisin Pärnus suures toidupoes vaatamas, et 24purgise suurtootja kohvri hind oli seal 23 eurot. Lätis olid hinnad tõusnud. Kui veel veebruari lehtedes imestati, et õllekohver maksab alla 10 euro, siis nüüd oli hind juba 11 eurot. Pooleliitrist õlut ostes on hinnavahe samas suurusjärgus – Eesti poega võrreldes kuni poole vähem.

Veini pole Lätist suurt mõtet tuua, sest selle puhul on võit pudeli kohta euro-poolteist ja seda peegeldab ka piiripoe sortiment, mis on kehvem, kui Eesti suuremates supermarketites. Kange alkoholi puhul on hinnavõit aga märgatav, 5–10 eurot liitri kohta.

Kärutasin poeriiulite vahel ringi peaaegu tunni ja lõpuks soetasin kõiksugu kraami summa eest, mis mitte eriti kauges minevikus oli miinimumpalk. Mõttega, et ega see kõik vanaks ju lähe.

Ma ei imesta alkoholitootjate väidete üle, et piiripoed on neile suuremad kliendid, kui Eesti poeketid. Aastataguse ajaga võrreldes olid kauplused oluliselt suuremaks ja luksuslikemaks ehitatud, peale alkoholi sai osta ka sinki ja Sigulda keppe (vist, suveniirilett igatahes oli). Muidugi oli kogu asutus täis eestikeelseid inimesi, kes teineteist varrukatpidi uute riiulite juurde vedasid, ja kordamööda hüüdsid: “Us-ku-matu, mis see maksab!” (pakkumisel oli näiteks kaheksaeurone Leedu säästuõllekohver).

Valisime Soome tee

Eesti poole tagasi sõites, vahemaa Pärnuga oli endiselt masendavalt pikk, jõudsin mõelda veel kaht mõtet. Esiteks pole vaja olla eriline hiromant, et ennustada – alkoholiaktsiisi laekumine lähemal ajal väheneb ja koos sellega kasvab kuuma kartulina ringisöödetav poliitiline süükoorem.

Vastab tõele, et aktsiisikasvule juurdekeevitamisega on tegelnud kõik viimased valitsused, sest nagu teater NO99 oma valimiskoolis tabavalt kõigi poliitiliste kampaaniate kohta ütles, on nende sisu enamasti: “Sina! Saad! Hästi! Palju! Raha!”

Aga samamoodi vastab tõele, et põhiline pärituul piirikaubandusele on ikkagi viimase, Ratase, Ossinovski ja Seederi valitsuse otsus just õlleaktsiisi ennaktempos tõsta. Ja kuni õlu on Lätis poole odavam kui Eestis – ja ma kinnitan, et seda ta praegu on – jätkub massiivne piirikaubandus ja selle eest vastutavate ministrite valimatu sõimamine peolaudade ääres, sotsiaalmeedias ja valitud arvamuslugudes. Ainus viis seda kuidagigi vähendada, on õlleaktsiisi uuesti langetada, mida teeb kas praegune või siis järgmine valitsus, mis moodustatakse ilma sotside ja IRLita.

Teiseks, mina eelistan vähem keeldudele ja hinnatõusule panustavat alkoholipoliitikat, nagu see on Prantsusmaal, Poolas, Hispaanias või Tšehhis.

Meenutan, et neli aastat tagasi oli Eesti ja Soome alkoholipoliitika kardinaalselt erinev, aga tarbimise kogus konjunktuuriinstituudi andmetel praktiliselt võrdne. Kuidagi õnnestus meil seda pilti vaadates aga mõelda, et oot-oot, katsume nendest kahest riigist olla rohkem nagu Soome.

Toetan alkoholipoliitika meetmeid, mis aitavad sõltuvusega kimpus olevatel inimestel paremini toime tulla. Aga kui tahame, et meie palgad ja majandus kasvaks muu Euroopaga võrreldes kiiremini – milleks iseenesest ju lootust on – siis tuleb alkoholitarbimise piiramisel loota sellele, et inimesed on võimelised oma tervise eest ise vastutama. 20 aastat tagasi sai keskmise palga eest oluliselt vähem viinapudeleid kui praegu ja 20 aasta pärast saab rohkem, olgu siis siit või Lätist.

Koju jõudes selgus, et kogu alkoholivaru ei mahu muidugi mu baarikappi ega külmikusse ära ja olin sunnitud selle riidekapi alumisele riiulile paigutama. Aga varasemast rohkem jooma ma seepärast ei hakka – ega ei hakkaks ka siis, kui õlu Saksamaa hinnaga 24/7 kõigis poodides saadaval oleks.

Samal teemal

31.09.2018
Uuringufirma: Lätist alkoholi ostmine tekitab eestlastes võlutuse tunde
07.05.2018
Eesti keskmise netopalga eest saaks kodumaal osta 365 liitrit õlut, aga Lätis 770 liitrit
18.03.2018
UURING: 77 protsenti Eesti inimestest odava alkoholi ostmiseks ei reisiks
22.02.2018
FOTOD ja TV3 VIDEO | KAS TÕESTI? Lätist ostab enim alkoholi keskealine kõrgema hariduse ja palgaga Eesti mees