Elu

Katrin Pauts: tuhmuv telestaar Hannes Võrno elas viieaastase lapse kaudu välja oma komplekse ja ängi? (147)

Katrin Pauts, kirjanik, 14. märts 2018, 13:53
Katrin Pauts Alar Truu
Hannes Võrno oli kunagi televisioonis nimi, mis tõi rahva teleka ette. Ma ei taha puutuda tema saavutusi minevikus, sest need olidki märkimisväärsed, aga parem oleks meile võinud jääda helge mälestus neist päevist. Tema comeback, sedapuhku Tallinna TV ekraanil, oli – kasutan oma Facebooki-sõprade sõnu – kuidagi väga nukker. Ajuti ajas ka vihale, aga peamiselt oli see lihtsalt ääretult kurb vaatepilt.

Nii palju töötas veel minevikuhiilguse inerts, et uudis Hannes Võrno naasmisest teleekraanile jutusaatega „Hannes Võrno 33 minutit“ tõmbas mindki vaatama kanalit, mida ma tavaliselt ei vaata – Tallinna televisiooni. Võrno müüs end ju maha intrigeerivate hüüdlausetega, lubas otsekohesust ja julgust. Lubas külalisi, keda igaüks ei julgeks kutsuda. Lubas teemasid, mida igaüks ei söandaks kajastada. Teisipäeva õhtul sättisingi end seda enneolematut julgust ja otsekohesust kaema.

Samal teemal

Saate algus oli paljutõotavalt naljakas – hoogne intro meenutas filmi „Batmani tagasitulek“. Esimene saatekülaline aga ei olnudki vähemalt Varro Vooglaid, vaid hoopis kunstnik Margus Elts, kel on diagnoositud hulgiskleroos. Raske haigusega inimene soovis endale raha annetanuid tänada, kõneles oma elust ja saateosa lõpus esitati ka tagasihoidlik abipalve (kes soovib kunstnikku veelgi aidata, mingu ta kodulehele ja ostku tema teoseid – selle palvega ei ole raske vast kellelgi ühineda). Ei ole nagu midagi ette heita, korralik „Jõulutunneli“ stiilis lugu. Iseasi, kas seda sihukese promo peale nüüd oodati ja loodeti.

Monoloog iseendast, publikuks laps?

Aga kahjuks oli sel saatel kaks osa. Teine osa siis ilmselt pidigi olema see „otsekohesus“, mida lubati. Külaliseks oli Kanal 2 talendisaate „Väikesed hiiglased“ avahooaja võitja, viieaastane Oliver, kes oli salvestusele sõitnud kaugelt Lõuna-Eestist. Peagi sai selgeks, et Oliverile endale antakse saateosas vähe sõna – seda tegi Võrno vähemalt hästi.

Mida Võrno siis lapsele rääkis? Ma ei tahaks eriti puudutada juba kirgi kütnud „neegri“ teemat, see on liiga mage, aga kas tõesti peab keskealine täismees tõeliseks julgustükiks öelda telesaates pisikese poisi ees „neeger“? Meenus kohe lapsepõlv, kui suured poisid ärplesid nooremate tüdrukute ees joodikutest isadelt õpitud roppustega – näe, ma julgen öelda „p**s“, julgen öelda „t**a“, imetlege nüüd. Ka Võrno on kahtlemata väga vinge mees, et sellise vägiteoga hakkama sai!

Põhiliselt näis Võrno tegelevat asjaga, mida psühholoogias tuntakse kui projektsiooni. Seda võtet kasutatakse muinasjuttudes ja valmides – kui ei taheta midagi otse öelda ega tihata/julgeta endast rääkida, pannakse inimese kombel käituma ja mõtlema näiteks kass. Võrno heietas saatekülalisele kõigepealt presidendi vastuvõtust – president olevat ju Oliveri sõber, niisiis kas polnud temast alatu jätta saatmata kutse vastuvõtule? Poiss ei saanud vist hästi arugi, mis see vastuvõtt on – nagu tema rõõmsast vastusest aru sain, pidas ta enda meelest vabariigi sünnipäeva kenasti kodus ära - nii et mulle jäi arusaamatuks, miks sihuke küsimus üldse kerkis. Keegi teine hoopis põdes, et kutset ei tulnud? Kleit ja ülikond olid valmis?

Nii, järgmiseks: kas tead, väike Oliver, mis juhtub Eestis väikeste lastega nagu sina, kes on ühel hetkel olnud väga kuulsad? Laps aimas midagi, jäi väga tõsiseks. Ja kuulsuste ning tänamatu rahva vastasseisu rõhutamine aina jätkus – kuni saate lõpuni välja. Tead, väike Oliver (tegi Võrno lapsele selgeks), kuulsus kaob nagu aeg liiva ja sinust ei hooli ühel hetkel enam mitte keegi. Kui Võrno saate lõpus väikesele hiiglasele oma vana lipsu kinkis, olin peaaegu pisarais. Jälle ei saanud poiss ilmselt suurt midagi aru, tema jaoks oligi see lihtsalt üks vana lips, mitte Lego või Transformer. Aga Võrno enda hingevalu oli selles lipsus, mis omanikku vahetas. Tema enda pettumus. Tema enda ängistus. Võrno nimetas lipsu õnnetoovaks, aga minu silmis oli see küll maailma kõige kurvem lips.

Kui Võrno oleks oma monoloogi hiilgusest ja viletsusest ning kuulsuse õppetundidest pidanud üksi, oleks see ainult palju rohkem liigutanud. Miks oli vaja olla nii arg ja kutsuda selle tunnistajaks pisike laps, kes pidi hiljem ehk emalt üle küsima, mispärast onu temaga nõnda rääkis?

147 KOMMENTAARI

r
Rumal jutt suhu tagasi! 28. märts 2018, 12:56
Kuldne vanasõna : vaikimine on kuld.
k
18. märts 2018, 00:15
Kas see on mingi sooneutraane tulnukas või?
Loe kõiki (147)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee