Õhtulehe raamatublogi

„Surnute laul“ – kuidas näeb šotlane Eestit? (1)

Kais Allkivi, 14. märts 2018, 09:53
Douglas Lindsay „Surnute laul“, 2018, Varrak, 344 lk, tõlkinud Peeter Villmann. 
Kolm aastat Eestis elanud šoti krimikirjaniku Douglas Lindsay romaan „Surnute laul“ kirjeldab Ühendkuningriigi ja Eesti politseinike ühiseid jõupingutusi kaht riiki haarava mõrvaüsteeriumi lahendamiseks. Peategelane, detektiivinspektor Ben Westphall, külmetab siinses kaamoslikus novembris nagu me isegi, ent imestab, kui hästi oskavad meie politseiuurijad inglise keelt.

Enne täiskohaga kirjanikuks hakkamist tegutses 1964. aastal sündinud Douglas Lindsay NATO ja Briti välisministeeriumi palgal. Lindsay on töötanud Brüsselis ja Senegalis, kus ta paarikümne aasta eest kirjutama asus. Hiljaaegu Eestist tagasi kodumaale kolinud mees tunnistab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist, kus ta Tallinnas elades pidevalt jalutamas käis ega pidanud ühegi koerajalutajaga vestlust arendama, nagu on tavaks Suurbritannias.

Eestlased on Lindsay sõnul võtnud nõuks lausuda vaid piiratud arv sõnu – milleks raisata neid võõraste peale? Niiviisi vaikuses kõndides olnud aga suurepärane järgmise krimijutu ainest sepitseda. Pole siis ime, et kirjanik, keda nainegi hakkas pärast esimest siin veedetud nädalat eestlaseks kutsuma, valis oma uue detektiivisarja avateose sündmuspaikade hulka Tallinna, Tartu ja Tartumaa metsad.

Tore, et ingliskeelsena 2016. aastal ilmunud raamat jõudis ka eesti lugejateni. Kahjuks puudub selles ees- või lõppsõna, mis räägiks rohkem autorist, tema senisest loomingust ja tegemistest.

2016. aastal inglise keeles ilmunud originaalteose „Surnute laul“ kaanelt võis leida Tallinna vaate. 

Samal teemal

Romaani peakangelane Ben Westphall on samuti palju reisinud mees nagu Lindsay isegi. Ta on viiekümnendates, töötanud pikalt Briti luureteenistuses, käinud kaks tiiru Helmandis, olnud Kabulis, Islamabadis ja Bagdadis. Tema viimaseks luuretööks jäi missioon Gomas, Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi piirikonflikti keskmes. Lennukiga alla kukkudes napilt ellu jäänud Westphall keeldub edaspidi lennuki pardale astumast, läheb luureteenistusest erru ja otsib tööd politseist.

Ta saab detektiivina tööd rahulikul Põhja-Šotimaal Dingwallis, kus esimese tööaasta raskeim katsumus on leida üles kadunud alaealine. Ent ühel novembripäeval kutsub ülemus Westphalli oma kabinetti ja teatab, et tal tuleb sõita Eestisse. Pilet Aberdeenist Göteburgi minevale reisilaevale, sealt edasi Stockholmi rongile ning öisele Tallinna laevale on juba broneeritud.

Tartu politseijaoskonnas on end näole andnud mees, kes väidab, et teda on 12 aastat ühes metsatalus vangis hoitud. Ta nimetab end John Badeniks, kuid tosin aastat tagasi oli sellenimeline mees, kes Eestis turismireisil käis, leitud Peipsi järve äärest surnuna.

Ühel hommikul Tartus hotellis ärgates ei leidnud Johni sõbratar Emily meest enda kõrvalt. Politseis ei võetud briti mehe kadumislugu kuigi tõsiselt – arvati, et küllap purjutab kõrtsides ja ilmub nädala pärast välja. Aga paar nädalat hiljem avastati hoopis veest väljauhutud laip. Emily tundis temas ära John Badeni, John Badeni surnukeha tuvastasid ka tema vanemad. Miks, millal ja kuidas ta tapeti, jäi selgusetuks. Juhtum lõpetati.

Eestis käib räige elundiäri

Röntgen näitab, et mehelt on tõesti eemaldatud üks kops, põrn, kõhunääre, üks neer, osa maksakudet ja osa peensoolt. Põgenema pääsenud mees suudab politsei viia kohta, kus teda hoiti, ja pole kahtlustki, et seal tegeldi musta elundidoonorlusega. Selle võika äri uurimine jääb eestlaste hooleks.

Westphalli vajatakse taas Šotimaal, kus John Badeni väljailmumine toob kaasa mitme temaga kokku puutunud inimese mõrva. Takkapihta klapib vangistusest pääsenud John Badeni DNA surnud John Badeni omaga. Näib, et tegu on maisest elust kaugemale ulatuva juhtumiga.

Šoti detektiiv on eestlaste meelest kurva väljanägemisega mees. Aga millegi pärast jutustavad inimesed, kellega ta kokku puutub, just talle oma loo. Ta on hea kuulaja, ehkki alati pole nende lugude taaka kerge kanda. Eesti politseinikke kujutab raamat karmide, kuid ausatena.

Douglas Lindsay „Surnute laul“, 2018, Varrak, 344 lk, tõlkinud Peeter Villmann. 

Kokkuvõttes on „Surnute laul“ huvitav lugemine, kuigi mõnes kohas oleks andnud teksti terviku huvides kärpida. Eriti rohkete järjestikku kulgevate rongisõitude ja söömise kirjelduste arvelt.

Neis, kes on ise Šotimaal ringi reisinud, nagu siinkirjutaja, äratavad romantilised mägismaakirjeldused meeldivaid mälestusi. Autori keel on poeetiline. Näiteks kasutab ta väljendit „leegi poole lendav ööliblikas“ mehe kohta, kes tegi armununa naise heaks kõik, kuigi see ta hävitas. Tõlkija Peeter Villmann on teinud head tööd, samuti toimetaja ja korrektor Ede Kõrgvee – vahelduseks oli suur rõõm leida ilukirjandusteose kaante vahelt nii vähe keele- ja trükivigu.

1 KOMMENTAAR

j
Jah 16. märts 2018, 17:51
lugu algab sellega, et seafarmis leitakse ühe sea kõhu alt song. Nii oleks raamatu tegelik pealkiri hoopis "Sea song".

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee