Aastatel 2007–2020 kavandati Türgile liiduga ühinemise-eelse protsessi raames anda ELi rahalist abi üle 9 miljardi euro. Audiitorid keskendusid prioriteetsetele valdkondadele nagu õigusriik, valitsemistava ja inimressursid (haridus, tööhõive ja sotsiaalpoliitika), millele oli eraldatud 3,8 miljardit eurot. Valdkondades, kus Türgi võimude poliitiline tahe oli suurem (nt toll, tööhõive ja maksustamine), on projektid aidanud Türgil õigusaktid liidu õigusega vastavusse viia, kuid audiitorite sõnul on kulutatud vahenditega aga proportsionaalselt vähe ära tehtud. Kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus, võitlus suurkorruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu, ajakirjandusvabadus, huvide konfliktide ennetamine ning välisauditi ja kodanikuühiskonna tugevdamine on Türgis soiku jäänud.

Audiitorite sõnul ei ole komisjoni enda analüüsi kohaselt nendes valdkondades mitme aasta jooksul rahuldaval tasemel edenemist toimunud, kuna selleks puudus Türgi ametiasutustel poliitiline tahe. Lisaks ei olnud määrustes sõnaselgelt väljendatud võimalust peatada vahendite väljamaksmine juhul, kui demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ei järgita.

Audiitorid leidsid, et heade tulemuste jätkusuutlikkust ohustab peamiselt poliitilise tahte puudumine, mida veelgi süvendavad ulatuslikud koondamised, riigiametnike töösuhete peatamised ja Türgis kodanikuühiskonnale seatud piirangud.

Üldiselt saavutasid auditeeritud projektid oma kavandatud eesmärgid, sagedastest viivitustest hoolimata aitasid need Türgil õigusaktid ELi õigustikuga vastavusse viia ja tugevdada riigi haldussuutlikkust. Rahastamisprogramm on aga tõsiselt ajakavast maas. Viivituste põhjused olid teada: mõningate projektitaotlusi koostavate ministeeriumide kehv haldussuutlikkus, laiema valdkondliku, mitte üksikprojektidele keskenduva lähenemisviisi eelistamine ja tööjõu liiga suur voolavus rahastamisega tegelevates osakondades.