Või kui olen, siis õige pisut eesti keele olukorra pärast kaubanduses ja teeninduses. Muret ei tee mitte niivõrd see, et 2017. aastal kontrollitud 339st töötajast 229 ei osanud eesti keelt B1-tasemel, nagu nõuab seadus. Muret teeb pigem see, et järelkontrollis, kus kontrollisime varem tehtud ettekirjutuste täitmist, oli vaid 12,8% teenindajatest oma keeleoskust parandanud.

Palju parem pole olukord ka hariduses. Keeleinspektsioon kontrollib keeleoskust nendel töötajatel, kes on omandanud hariduse võõrkeeles (valdavalt vene keeles) ja kellele on seetõttu keeleseaduse alusel esitatud nõue tõendada oma eesti keele oskust riikliku keeletunnistusega.

Õpetaja ei õpi

Loomulikult on halb, et 2017. aastal kontrollitud 1024st pedagoogist 872 puhul tuli tõdeda, et nende keeleoskus ei vasta nõuetele. Kuid varasemate ettekirjutuste täitmise kontroll näitas, et ettekirjutust oli järginud vaid 13% pedagoogidest. Seda on vähe!

Rahul ei saa olla sellega, et 2017. aastal kontrollitud 215st meditsiinitöötajast 142 keeleoskus ei vastanud keeleseaduse nõuetele. Ometi näitavad järelkontrollid, et meditsiinitöötajad on oma keeleoskust parandanud märksa usinamalt kui õpetajad või teenindajad, kuna koguni 30% neist oli suutnud viia oma keeleoskuse keeleseaduses nõutud tasemele.

Viimaste aastate järelevalvetulemused näitavad, et kõige rohkem vajaksid riigikeele õppimisel tuge vene õppekeelega koolide ja lasteaedade õpetajad. Ida-Virumaal (Sillamäe, Jõhvi, Narva, Kohtla-Järve) on veidi üle tuhande haridustöötaja (lasteaiaõpetajad, õpetajaabid, üldhariduskoolide õpetajad jt haridustöötajad), kelle riigikeeleoskus ei vasta nõuetele.

Kuid just koolist peaks muukeelne laps või noor saama sellisel tasemel keeleoskuse, mis võimaldab tal riigikeeles edasi õppida või konkureerida tööturul eestlastega võrdselt. Eriti raske on olukord Ida-Virumaa lasteaedades, Tallinnas on olukord mõnevõrra parem, kuid hea keeleoskusega õpetajaid napib sealgi.

Keeleteadlaste ja -didaktikute sõnul on just lasteaed kõige õigem koht teise keele õppimiseks. Lapsed õpivad mängides ja keelt pigem omandatakse kui õpitakse. Kui õige aeg mööda lasta, siis mida edasi, seda raskem on uue keele õppimine. Kuid hea eesti keele oskusega õpetajaid on vähe ja kuigi koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava lubab muukeelses lasteaias alustada eesti keele õppega juba kolmandast eluaastast ja täieliku keelekümblusega viiendast, pole selleks õpetajaid.

Keeleinspektorid, kes tegelevad lasteaedadega päevast päeva, on kinnitanud, et vene lapsevanemad panevad oma lapsi hea meelega eesti rühmadesse või otsivad võimalusi panna laps keelekümblusmetoodikat kasutavasse lasteaeda, kuid kahjuks ei jätku neid kohti kaugeltki kõikidele soovijatele. Vahest peaks siin riik kohalikele omavalitsustele appi tulema. Kui siiani on muretsetud ennekõike eesti keele õppe kvaliteedi pärast gümnaasiumiastmes ning seaduse alusel peab muukeelses gümnaasiumis 60% õppetööst toimuma eesti keeles, siis vahest tuleks järgmisena luubi alla võtta just lasteaiad – aidata seal lahendada personaliküsimused ning laiendada keelekümblusmetoodika rakendamist. See on tegelikult ainus võimalus vältida seda, et 20 aasta pärast alustab tulevane keeleinspektsiooni peadirektor oma artiklit samasuguse kurva statistikaga, nagu mina täna.

Kolm raamatut aastas

Kuid emakeelepäeval ei peaks me rääkima ainult sellest, kuidas muukeelsed inimesed eesti keelt õpivad ja oskavad. Eesti keele saatus pikemas perspektiivis on ikkagi eestlaste endi kätes. Kahjuks on ka siin üht-teist muret tekitavat. Ja vahest enamgi kui muukeelsete müüjate, arstide või õpetajate riigikeeleoskus.

Kurb on, et eestlased on hakanud eesti keelt teisejärguliseks pidama. Ingliskeelset kõrgharidust on maailm täis ja suure tõenäosusega ei õnnestu meil enamikul erialadel USA või Suurbritannia ingliskeelsetele õppekavadele konkurentsi pakkuda.

Kuid eestikeelset kõrgharidust ja teadust suudavad pakkuda ainult meie ülikoolid. See on omaette väärtus, pealegi pole vaja neid vastandada. Eestikeelne teadus ja eestikeelne kõrgharidus ei tähenda kaugeltki umbkeelsust, sest inglise keeleta ei saa tänapäeva maailmas nagunii hakkama.

Kogu meelelahutusmaailm on ingliskeelne ja tegelikult ainus võimalus maailmas silma paista on meie keel ja meie kultuur. Kui enamik on otsustanud ingliskeelsuse vooluga kaasa minna, siis on meil õnneks ka mõni vastuvoolu ujuja, kes on maailmas läbi löönud eesti või koguni setu keeles.

Kuid on üks asi, mis paneb mind päriselt muretsema. Küsisin hiljuti abiturientidelt, mitu raamatut on nad viimase aasta jooksul läbi lugenud. Pärast üsna pikka vaikust kõlas aknapoolse rea teisest pingist vastus: „Kolm?“

Olin üsna üllatunud ja uurisin, kas keegi pakub rohkem. Ei pakutud. Aga kolm raamatut aastas on nutuselt vähe. Kui ülikoolide õppejõud kurdavad, et sisseastujate emakeeleoskus on nõrk ning noortel on raskusi ka kõige tavalisema teksti koostamisega, rääkimata komadest või õigekirjast, siis ainult lugemine on see, mis tegelikult kirjutama õpetab.

Alles siis, kui meie noored hakkavad korralikult lugema, võime olla kindlad, et eesti keel kestab ka järgmised sada, kakssada või kolmsada aastat.

Jaga artiklit

3 kommentaari

L
loomulikult ei ole vaenlane ohvri pärast mures.  /   00:05, 14. märts 2018
See, et Eestis on linnad, kus eestikeele jutuga oma asju aetud ei saa on vaenlaste töö sihipärane tulemus. Kes määrab vaenlasi meie riigiametitesse tööle?
V
vene keelt peab veel manama , kiirustage  /   22:53, 13. märts 2018
Araabia keel asendab kõik. Ka inglise elik meie mother tangi-

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis