Jaanus Nurmoja | Elatise asemel kodanikupalk (19)

Seevastu oleks kasu näiteks tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) idee rakendamise võimalikkuse ja võimaluste uurimisest, mille teostumisele saaksime kõik kaasa aidata tuhande või enama allkirjaga vastaval algatusel. Nimelt peaks põhisissetuleku rakendamine looma muuhulgas eeldused, et kogu senine elatisraha süsteem südamerahuga üle parda heita. Väljendan puhtalt isiklikku arvamust, mis ei pruugi ühtida teiste põhisissetuleku eestkõnelejate omaga Eestis ja mujal.

Elatise maksmise kohustus on lahusvanemale sisuliselt otsekui karistus selle eest, et tal jätkus omal ajal jultumust koos abikaasaga lapsi ilmale tuua. Olukorras, kus me räägime rahvastiku vananemisest ja kahanemisest ning kurdame eesti laste vähesuse üle, on see veel eriti kohatu. Võiks öelda, et lausa vastuolus Eesti riigi mõtte ja eesmärgiga, mis on põhiseaduse preambulis sõnastatud. Võrrelgem seda olukorraga, kus inimene tasub põhisissetuleku katteks võetavat solidaarsusmaksu ühtviisi nii enne kui ka pärast lahutust (lahutus toob elumuutusi, kuid need ei kajastu pangakontol), lastele aga on ikkagi tagatud mitte küll jõukas, kuid väärikas eksistents.

Teiseks ärgem unustagem perekondi, mis on purunenud näiteks ühe liikme vägivaldsuse tõttu. On loomulik, et sellisest suhtest vabanenud pereliikmed tahaksid alustada uut elu ja möödunu igaveseks unustada. Paraku – nagu pole harvad need olukorrad, kus vägivaldsest suhtest on rahakotisõltuvuse tõttu keeruline väljuda, nii ka need, kus allesjäänud pere toimetulek sõltub endise pereliikme elatisrahast. Ükskõik, kas see siis laekub korralikult või üldse mitte – kummalgi juhul ei lase see vägivaldset eksi oma elust ja mälust kustutada. Põhisissetulek on aga oma olemuselt anonüümne ning selle laekumist ei saa ükski eks kuidagi takistada.

Kujutan ette, kuidas mõnigi hakkab seda lugedes tegema suuri sõnu vastutusest, mida see tema meelest ka ei tähendaks. Hea küll, lahusvanem sooritab oma rituaalse rahaülekande, aga milles seisneb siin tema vastutus? Selles, et raha jõuab eksabikaasa kontole. Kõik. Kuidas seda raha kasutatakse, seda ta enam mõjutada ei saa. Vastutus selle eest asub juba mujal. Ja kui tal lapse või lastega suhelda ka ei lasta, siis on see olulisim vastutus niikuinii ära võetud. Läks trumm, milleks siis veel pulgad?

Põhisissetuleku kehtestamine ei pruugi alimenditraditsiooni küll automaatselt ajalukku saata (sõltuvalt poliitilisest tahtest), kuid mõttetuks muudab selle igal juhul. Sarnaselt näiteks lahkumishüvitiste, eripensionite ja muu taolisega.

Kui selgitada põhisissetuleku süsteemi nende inimeste keeles, kellele on mingil arusaamatul põhjusel armas nõukanostalgiline lastetusmaksu idee, siis võiks see kõlada nii: solidaarsusmaks, mida maksavad kõik tulusaajad põhisissetuleku katteks, sisaldab ka lastetusmaksu – lastega peredesse tuleb see alaealiste põhisissetuleku näol tagasi.

Kindlasti tekib küsimusi, kuidas tuleks siis käituda juhul, kui üks abielupool ei ole Eesti kodanik. Olen propageerinud mõtet, et tingimusteta põhisissetulekut tuleks Eestis eelistada sõna otseses mõttes kodanikupalgana: nii-öelda suletud solidaarsussüsteemina, millega väljastpoolt liitumise eelduseks oleks Eesti Vabariigi kodakondsuse saamine. Võib ju diskuteerida ja lahendusi pakkuda. Võib-olla peaks mittekodanik laste põhisissetuleku pooles ulatuses riigile kompenseerima (ühtmoodi nii abielus kui ka lahutatult)? Ent las jääda vastuse otsimine eelkõige teostatavuse ja mõju uurijate pädevusse.