Vahetult pärast vabariigi juubelipidustusi, mis tänavu langesid nädalavahetusele, küsis ajaleht Harju Elu, kas Eestis võiks riigipühi olla rohkem. Teadupärast jääme oma kümne riigipühaga (kokku 12 puhkepäeva) Euroopa Liidus tagumiste hulka. Samuti ei anta meil nädalavahetusele langeva püha puhul vabaks sellele järgnevat esmaspäeva, nagu see on mitmes riigis kombeks.

Avaldasin arvamust, et riigipühad võiksid olla ka emakeele päev (14. märts), Eesti lipu päev (4. juuni) ja taassünnipäev (16. november). Lihtsalt et inimestel oleks rohkem vabu päevi ning aega oma ajaloo ja kultuuri üle rõõmu tunda.

Kui tegin selle seisukoha oma Facebookis teatavaks, tekkis poleemika. Näiteks leidis üks ettevõtja, et täiendavad vabad päevad mõjuksid majandusele üsna kehvasti ja teatas, et on ärimehena antud mõttele kategooriliselt vastu.

Vastasin, et meie  elukvaliteet ei seisne üksnes majanduskasvus. Ja et rohkem õnnelikke ja terveid inimesi jätkusuutliku kahanemise tingimustes oleks igati eluterve tulevikustsenaarium. Ning lisasin, et kes tahab tööd rabada ja seda kuni surmatunnini, saab loomulikult uued riiklikult vabad päevad rakendada oma konkurentsieeliste suurendamiseks.

Jätkusuutlik kahanemine on saatanast?

Seepeale soovitas ettevõtja küsida tuntud pangaanalüütikult, mida teeb jätkusuutlikult kahanemine meie kapitalistliku majandussüsteemiga. Et mis motiveeriks kedagi teadliku kahanemise tingimustes investeerima? Ükspuha kas uude majja, lennukisse või lehma. Selline kahanemine saaks tema meelest toimuda vaid plaanimajanduses. Öeldes veel, et väike kasv ja inflatsioon on meie majandusmudelile olulisemad kui ükski mitte-ökonomist seda tajub.

Aasisin vastu, et need, kes ärkavad varahommikul ja lähevad hilja magama, peas vasardamas mõte, kuidas viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, elavad vast need kolm lisanduvat riigipüha üle kodukontoris rügades.

Ning ülejäänud on vabade päevade tõttu tervemad ja produktiivsemad. Mainisin ka, et ma ei võta pangamehi elukvaliteedi debatis eriti tõsiselt, vaid pigem usaldan ses asjus perearstide arvamust.

Seepeale sekkus debatti viidatud pangaanalüütik, kes tõi välja, et majanduskasvul on kaks juurpõhjust. Esiteks demograafia ja teiseks tootlikkuse kasv. Kui esimese suhtes on võimalik kiirelt langeda vestluses kas misantroopiasse või filosoofiasse, siis teise puhul on küsimus selgem – kas me ei taha innovatsiooni? Kas me ei taha efektiivsust? Kas me ei taha pikemat eluiga? Kas me ei taha kvaliteetsemat elu? Kas me ei taha seda, et turujõud osaleksid keskkonnaprobleemide lahendamisel? Ja kahanemine kuhu? Välikäimla, kaevuvee ja 45aastase keskmise eluea juurde või? Analüütik jättis seejuures elegantselt kõikidele nendele küsimustele vastamata.

Vahepeal viskas vana tuttav killu, et paha poleks kaduneljapäevadki pühadeks kuulutada. Panin selle kommentaari juurde naerunäo emotikoni.

Ettevõtja ja pangaanalüütik aga jätkasid mu arvamuse karmi kriitikat. Toodi välja, et ühiskond mureneb ja langeb arengus  tagasi, sest ükski kapitali omanik ei investeeri riiki, kus on kahanemine ette teada.

Arutleks edasi?

Kujutage ette, mis juhtub, kui näiteks 20 aastat ei ole investeeritud infrasse, toidu tootmisesse vms. Et deflatsioon, mis kestliku kahanemisega kaasneb, on isegi lühemas perspektiivis päris kole. Isegi siis, kui me ei arvestaks praeguse võlakoorma reaalväärtuse kasvu ning sellega kaasnevaid pankrotte, hiiglaslikku tööpuudust ja seega ka riigi võimetust oma baasfunktsioone täita. Et kestlik kahanemine tähendab seda, et varsti poleks tuletõrjeautosse kütust valada ega tuletõrjujale palka maksta.

Sellele tulevärgile polnud mul muud vastu öelda, kui et kuna on reede õhtu, siis ei peaks kapitali kasvu ja SKP pärast esmaspäevani muretsema. Ning nädalavahetusel soovitasin võrgusõpradel lugeda ilukirjandust. Näiteks eduka ettevõtja Armin Kõomägi loomingut, kes on samuti nii mõneski oma raamatus kirjutanud jätkusuutlikust kahanemisest. Või minna vaatama teatrietendust või väärtfilmi.

Tegelikult võiks aga debatt riigipühade arvu ja korra üle jätkuda hoopiski riigikogus ning riiklikult tähtsa küsimusena.

Jaga artiklit

8 kommentaari

E
ennart  /   15:50, 13. märts 2018
kaheksas märts alles oli ja siiani väga tähtis päev ees tonka,hiina,ruska maades,nimetus tuleks lihtsalt ümber lõigata ainult tutipäevaks või lille liputuse tähtpäevaks,nagu meedia vaimne terror meile etles
H
Haige..  /   12:32, 13. märts 2018
kui nõukaaegne on arusaam tööviljakuse ja tootlikkuse kasvust jmt. Võiks siis teha ju riiklikult lausa 16 tunnised tööpäevad ja laupäev kah tööpäevaks, vaat kus siis alles kasvaks see SKP ja SKT ja ettevõtja oleks õnnelik, et sama raha eest saaks hulga "viljakaid" tunde!
Tegelikult ei juhtuks mitte midagi, kui kehtestada 36 tunnine töönädal ja nädalavahetusele langevad riigipühad anda inimestele järgneva(te)l tööpäevadel. Tööandja saaks sama palju, kui praegu ja boonusena oleks motiveeritud ja puhanud kollektiiv! Need, kes kasutavad vaba aega alkoholi tarbimiseks, teevad seda isegi siis, kui seda on ööpäevas paar tundi. Ülejäänud mõistlikel inimestel oleks aega tegeleda oma pere ja lastega, need oleksid ehk haritumad ja hoolivamad ja mõistvamad ja võib-olla oleks ka vähem enesetappe, narkootikumide/alkoholi tarbimist jne.
Ehk leiab see hullunud minutidirektor kah aega mõtiskleda ühiskonna probleemide ja nende leevendamise üle ega torma esimesena riputama oma tegematajätmisi lasteaiakasvataja või õpetaja õlule.

Päevatoimetaja

Annika Erg
Telefon 51993733
annika.erg@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis