Kommentaar

Ivo Rull | Arutlegem riigipühade lisamise üle (8)

Ivo Rull, kommunikatsiooniekspert, 12. märts 2018, 18:34
 Aldo Luud
Vahetult pärast vabariigi juubelipidustusi, mis tänavu langesid nädalavahetusele, küsis ajaleht Harju Elu, kas Eestis võiks riigipühi olla rohkem. Teadupärast jääme oma kümne riigipühaga (kokku 12 puhkepäeva) Euroopa Liidus tagumiste hulka. Samuti ei anta meil nädalavahetusele langeva püha puhul vabaks sellele järgnevat esmaspäeva, nagu see on mitmes riigis kombeks.

Avaldasin arvamust, et riigipühad võiksid olla ka emakeele päev (14. märts), Eesti lipu päev (4. juuni) ja taassünnipäev (16. november). Lihtsalt et inimestel oleks rohkem vabu päevi ning aega oma ajaloo ja kultuuri üle rõõmu tunda.

Kui tegin selle seisukoha oma Facebookis teatavaks, tekkis poleemika. Näiteks leidis üks ettevõtja, et täiendavad vabad päevad mõjuksid majandusele üsna kehvasti ja teatas, et on ärimehena antud mõttele kategooriliselt vastu.

Vastasin, et meie  elukvaliteet ei seisne üksnes majanduskasvus. Ja et rohkem õnnelikke ja terveid inimesi jätkusuutliku kahanemise tingimustes oleks igati eluterve tulevikustsenaarium. Ning lisasin, et kes tahab tööd rabada ja seda kuni surmatunnini, saab loomulikult uued riiklikult vabad päevad rakendada oma konkurentsieeliste suurendamiseks.

Jätkusuutlik kahanemine on saatanast?

Seepeale soovitas ettevõtja küsida tuntud pangaanalüütikult, mida teeb jätkusuutlikult kahanemine meie kapitalistliku majandussüsteemiga. Et mis motiveeriks kedagi teadliku kahanemise tingimustes investeerima? Ükspuha kas uude majja, lennukisse või lehma. Selline kahanemine saaks tema meelest toimuda vaid plaanimajanduses. Öeldes veel, et väike kasv ja inflatsioon on meie majandusmudelile olulisemad kui ükski mitte-ökonomist seda tajub.

Aasisin vastu, et need, kes ärkavad varahommikul ja lähevad hilja magama, peas vasardamas mõte, kuidas viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, elavad vast need kolm lisanduvat riigipüha üle kodukontoris rügades.

Ning ülejäänud on vabade päevade tõttu tervemad ja produktiivsemad. Mainisin ka, et ma ei võta pangamehi elukvaliteedi debatis eriti tõsiselt, vaid pigem usaldan ses asjus perearstide arvamust.

Seepeale sekkus debatti viidatud pangaanalüütik, kes tõi välja, et majanduskasvul on kaks juurpõhjust. Esiteks demograafia ja teiseks tootlikkuse kasv. Kui esimese suhtes on võimalik kiirelt langeda vestluses kas misantroopiasse või filosoofiasse, siis teise puhul on küsimus selgem – kas me ei taha innovatsiooni? Kas me ei taha efektiivsust? Kas me ei taha pikemat eluiga? Kas me ei taha kvaliteetsemat elu? Kas me ei taha seda, et turujõud osaleksid keskkonnaprobleemide lahendamisel? Ja kahanemine kuhu? Välikäimla, kaevuvee ja 45aastase keskmise eluea juurde või? Analüütik jättis seejuures elegantselt kõikidele nendele küsimustele vastamata.

Vahepeal viskas vana tuttav killu, et paha poleks kaduneljapäevadki pühadeks kuulutada. Panin selle kommentaari juurde naerunäo emotikoni.

Ettevõtja ja pangaanalüütik aga jätkasid mu arvamuse karmi kriitikat. Toodi välja, et ühiskond mureneb ja langeb arengus  tagasi, sest ükski kapitali omanik ei investeeri riiki, kus on kahanemine ette teada.

Arutleks edasi?

Kujutage ette, mis juhtub, kui näiteks 20 aastat ei ole investeeritud infrasse, toidu tootmisesse vms. Et deflatsioon, mis kestliku kahanemisega kaasneb, on isegi lühemas perspektiivis päris kole. Isegi siis, kui me ei arvestaks praeguse võlakoorma reaalväärtuse kasvu ning sellega kaasnevaid pankrotte, hiiglaslikku tööpuudust ja seega ka riigi võimetust oma baasfunktsioone täita. Et kestlik kahanemine tähendab seda, et varsti poleks tuletõrjeautosse kütust valada ega tuletõrjujale palka maksta.

Sellele tulevärgile polnud mul muud vastu öelda, kui et kuna on reede õhtu, siis ei peaks kapitali kasvu ja SKP pärast esmaspäevani muretsema. Ning nädalavahetusel soovitasin võrgusõpradel lugeda ilukirjandust. Näiteks eduka ettevõtja Armin Kõomägi loomingut, kes on samuti nii mõneski oma raamatus kirjutanud jätkusuutlikust kahanemisest. Või minna vaatama teatrietendust või väärtfilmi.

Tegelikult võiks aga debatt riigipühade arvu ja korra üle jätkuda hoopiski riigikogus ning riiklikult tähtsa küsimusena.

8 KOMMENTAARI

e
ennart 13. märts 2018, 15:50
kaheksas märts alles oli ja siiani väga tähtis päev ees tonka,hiina,ruska maades,nimetus tuleks lihtsalt ümber lõigata ainult tutipäevaks või lille liputuse tähtpäevaks,nagu meedia vaimne terror meile etles
h
Haige.. 13. märts 2018, 12:32
kui nõukaaegne on arusaam tööviljakuse ja tootlikkuse kasvust jmt. Võiks siis teha ju riiklikult lausa 16 tunnised tööpäevad ja laupäev kah tööpäevaks...
(loe edasi)
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee