„Vaata, mille alt sa just läbi jalutasid!“ hüüdis sõber ja ma tardusin tagasi vaadates. Poolemeetrise teravatipulise jääpurika nägemine võttis seest õõnsaks – mõelda vaid, kui too rõdualune samm olekski jäänud viimaseks.

Tol ja järgnevatel päevadel leidsin end üha tihedamini kõrgustesse vaatamas. Tartus märkasin selliseid purikaid mitmes kohas, Tallinngi pole neist päris vaba. Mujale pole viimasel ajal jalutama sattunud.

Ei tea, millest see on, et talvel ja kevadel ei meenugi enam kuigi tihti, et aeg-ajalt tuleks pea kuklasse visata. On see sellest, et erinevalt aastatetagusest ajast pole purikaõnnetustest midagi kuulda? Ühest küljest tõestab see, et majaomanikud on suuremas osas üsna hoolsad räästapuhastajad. Teisalt ei saa sellele alati lootma jääda. Kui juhtub õnnetus, vastutab tõepoolest majaomanik või ühistu, kuid ega hilisem näpuganäitamine enam elu või tervist tagasi too.

Ent mõtteainet on ka linnaplaneerijaile. Kui jalakäijal on sulailmaga valida, kas autod pritsivad ta täis või hoida majaseinte äärde, on suurem tõenäosus, et ta satub olema valel ajal vales kohas.

Taas on oodata miinuskraade. Hoidkem siis ennast ja hoiatagem hajameelseid!

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   08:38, 12. märts 2018
See on tingrefleks, et kogu aeg peab vahtima oma nutijublakat ja üles vaatamine oleks justkui midagi ebaloomulikku. Tubli, olete hästi treenitud!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis