Mis on Eesti? Sellele klišeemaigulisele küsimusele on kodumaa juubeliaasta esimesel kahel kuul ilmselt peaaegu kõik eestimaalased jõudnud mõelda ja suur osa neist, kes on selle aja vältel mingil põhjusel mikrofoni ette tiritud, on pidanud oma ebaleva vastuse ka avalikkuse ette paiskama.

Kuni lõppenud nädalani oleks minagi selle küsimusega hätta jäänud. Mõistagi võin Eesti kohta uhkelt ja sooneutraalselt öelda kodumaa ning puhtjuhuslikult on see ainuke riik, kus mul on palju võimalusi teha erialast tööd ainsas keeles, mida ma enam-vähem valdan. Aga peale selle...

Jälgisin kolmapäeval poole silmaga Tartu volikogus peetud maratonistungit ja järsku raksatas mulle kui välk pähe: kõik on kinni haisus! Või siis pigem selles, et seda pole.

Eesti lõhn teeb südame soojaks

Eesti olemasolu teeb mulle ilmselt kõige suuremat rõõmu siis, kui ma pärast välisreisi – olgu see kas või paari päeva pikkune – maandun Tallinna lennuväljal ja astun lennukilt kodukamarale. Isegi mootori- ja kütusearoomidest segunenud lennuvälja õhk on oma karguses midagi sellist, mis toob kohe sooja tunde südamesse.

Eesti lõhnab minu arvates päris hästi. Ja kui kirutakse meie lõppematuna tunduvat kaamost, lühikest suve, mida on pikema une puhul võimalik lausa maha magada, vihmast sügist ja külma kevadet, siis on klimaatilisi eripärasid inimtegevusega märksa lihtsam neutraliseerida kui halba haisu.

Mul puuduvad eredad mäletused sellest, et käre külm või liigne soojus oleks elu ebameeldivaks teinud. Ronid mitme sooja teki alla või loputad jaheda vee all nägu ning olemine muutub jälle talutavaks. See-eest on mul igaveseks ajaks nagu tulise rauaga ajju põletatud lehk, mis täitis meie talumaja kööki siis, kui vanaema keetis vasikaliha. Midagi õõvastavamat on raske ette kujutada. Ja kuigi seda tuli üsna harva ette, oli seda ikkagi liiga tihti.

Seega saan suurepäraselt aru tartlastest, kes kardavad tselluloositehast kui tuld. Krister Kivi kirjeldab veebruari keskel Eesti Ekspressis ilmunud reportaažis Soome linna Äänekoskit, kus tegutseb üle poole aasta samasugune tselluloositehas, mida nüüd Tartumaale planeeritakse.

Kuigi esmanuusutamisel ei tabanud ajakirjaniku nina midagi vastumeelset, tunnistasid kohalikud elanikud, et aeg-ajalt levib linnakeses siiski lehka. Millist? Kujutlege nüüd endale ette täisroojatud välikäimlat, millest leiate roiskuva kähriku laiba, mille kassid on ridamisi ära märgistanud. Ja puhtjuhuslikult on see välikäimla teie koduukse ees. Ei tundu just kõige ahvatlevam elukeskkond.

Eufoorilist kolmapäeva Tartu volikogus võib vaadata mitmel moel. Kohalikud poliitjõud ruttasid seda muidugi serveerima üksmeele kõrgeima kehastusena rahva heaolu nimel, kuid küünilisem silm leiab sealt vaevata ka vaikselt pulbitsevat populismi, mis tuletab meelde, et vähem kui aasta pärast valitakse parlamenti. Aga see selleks. Paljude teiste teemade puhul on populism juba ammu üle potiserva keenud.

Mitu päeva lõhnahäiringut võrdub haisva koduga?

Mitu puud moodustavad metsa? See igavikuline vastuseta küsimus meenub, kui kuulata retoorikat, mida tselluloositehase kemplus sisaldab. Kui tehas levitaks ligemale 50 päeva aastas haisu, kas see oleks siis normidele vastav lõhnahäiring või oleks umbes kord nädalas lihtsalt kodukohas rõve olla? Kui vastavad normid on tõesti nii lõdvad, siis tuleb korraldada debatt, kuidas neid karmistada. Ja seda tuleks teha hoopis kõrgemal tasemel kui Tartu volikogu või vabariigi valitsus.

Muide, moodsad linnaelamud ja kontorihooned lõhnavad üpris ühtmoodi. Võib-olla isegi igavalt, aga igal juhul mitte ebameeldivalt. Kuid nendeski on oma lõhnaoaasid, mis salvestavad suurepäraselt majas liikuvate inimeste eripärad ja liidavad need üheks tervikuks, mille pealt on võimalik teha teatud järeldusi.

Ma pean silmas lifte. Neis on võimalik paari hingetõmbega välja selgitada, kas peale jäävad õrna parfüümihõnguga stiilsed daamid, ebakindlust ja hirmuhigi liigse tualettvee alla peitev kaader või puidust muskust eritavad tublid tunkedes töömehed.

Asjaarmastajast liftiantropoloogina pean märkima, et viimasel aastal on jalavaeva vähendamise seadeldistes tunda varasemast rohkem alkoholi joomisega seotud aroome. Ma pole veel suutnud kindlaks teha, kas alkoholi päritolumaa on Eesti või Läti.

Jaga artiklit

23 kommentaari

  /   21:14, 12. märts 2018
Kahjuks err raadio poolsed tegelased ongi kuidagi ärimeeste poolt oma seisukohad kujundanud. Libe on veel suht tagasihoidlik. Mirko ojakivi on küll vist nõus selle nimel et talle stuudiosse uus tool ja mikrofon ja veel hunnik vajalikke asju ostetakse kogu eesti looduse ära lagastama. Asju on ju vaja ja asju saab ikka raha ja skt eest mitte puhta jõe järve või õhu eest. Tublid olete seal err-is.
T
tehase plaani vastu  /   20:52, 12. märts 2018
pensionär 12.03.2018 20:43
Mäletan kui Tallinnas oli tselluloosikombinaat, kogu linn haises, olenevalt kust tuul puhus... Nüüd tahavad seda Tartus korrata. Ja miks just miljardiprojekt??? Aga sellepärast, et ainult seal saaks "kraanikeerajad" (nagu Hääl ka ise on ) ikka oma eluajal rikkaks, mis neil sellest, et tulevatele põlvedele jäävad lageda raiesmikud ja haisvad tehasevaremed / kuuldavasti ongi tselluloositehase iga kuskil 30 aastat/, plats puhas ja rahad taskus - MÕNEL SÜDAMETUL RÖÖVKAPITALISTIL...

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis