Olen lihtne inimene, sõidan bussiga. Eluilmaski pole märganud, et meie aktiivsel liinil keegi peaks peatust paluma. Buss peatub ikka ise. Uskusin seni, et stopp-nupud on välja lülitatud - et poisikesed neid pulli pärast ei piiksutaks. 

Aga ühel pühapäeval kell 18.30 juhtub nii, et astun mina vajaliku peatuse eel aegsasti ukse juurde. Teine uks, tühi buss, juht ilmselt näeb mind. Buss seisatab. Seisatab, aga hakkab siis edasi sõitma. Hüüatan, vajutan kiirelt peatusenupule. Mikrofonisse kätsatatakse: „Näh, oskate küll nuppu vajutada, kui vaja!“ Juht teeb uksed lahti, kobin häbistatult välja.

Selge, nupule tuleb vajutada.

Lähen kingsepa juurde. Korrusmaja all selline uberik, suitsuhaisune, aga korralikult ja mõistliku hinnaga teeb. Luuk on kinni, luugi kõrval nupp venekeelse korraldusega. Et vajutatagu. Ootan veidi, kedagi ei tule. Mõtlen, et kingsepp vast ei kuulnud tagaruumi mu tulekut. Vajutan. Ilmub tige kingsepp - „No oli siis vaja vajutada või! Tulen-tulen!“ 

Kardan järgmist kohtumist nupuga. 

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   21:47, 9. märts 2018
aga naised? Kohvitavad?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis