(ALDO LUUD)

Avalik kiri Facebooki sõbrale - lepime igaks juhuks kokku, et Su nimi on Ats. Tere, Ats! Räägid oma postitustes korduvalt palkide ahju ajamisest ja sellest, et meie puidusektoris pole innovatsiooni. Samas oled rajatava puidurafineerimise tehase äge vastane.

Alustuseks teeme terminid selgeks. Esiteks - palk (ka pakk) on sortiment, mida kasutatakse enamasti saagimiseks. Saekaatrist tuleb välja laud ehk saematerjal. Peamiselt on tegemist männi, kuuse ja kasega. Kasest tehakse ka vineeri - Otepääl, Kohilas ja Pärnus. Saeveskeid, suuri ja väikseid on igal pool üle Eesti. Need annavad tööd eelkõige maarahvale.

Haavast ja lepast tehakse saematerjali suhteliselt vähe, sest valmislaudade väljatulek ei ületa 15 – 20 %. Kunagi ehitas Sylvester Sauga valda uue saeveski spetsiaalselt lehtpuu saematerjali tootmiseks. Vist aastake saeti seal kaske, leppa ja haabagi, aga siis mindi okaspuu peenpalgile üle. Polli, Jõeleht ja Co tegid seda. Need on mehed, kes ehitasid Imavere saeveski ning muuseas asutasid nad ka Läti esimese moodsa saeveski Launkalnesse. Ette rutates olgu mainitud, et just nemad on ka Est-Fori puidu rafineerimise tehase taga. Lehtpuu saagimine ei tasunud end ära ja kui Sylvester müüdi, siis Stora-Enso pani selle saeveski hoopiski kinni ning minu teada saadeti seadmed Aafrikasse.

Teiseks – materjal, mis saagimiseks ei sobi, on eelkõige paberipuu – kuusk, mänd ja kask. see sortiment on olnud aastaid meie peamine ümarpuidu ekspordiartikkel, sest peale kütteks kasutamise (sh ka pelletite tootmine), sellele materjalile Eestis veel muud praktilist kasutust pole.

Kolmandaks - küttepuu. Mida iganes me metsas ka ei teeks, tuleb paarkümmend protsenti ikka sellist puitu, mida pole panna mujale kui kütteks. Halli lepa, rahvakeeles pasklepa lankidelt eriti muud ei tulegi.

Ainuüksi kolhooside ja sovhooside likvideerimisest ning erastamisest tingituna on meie endistel mahajäetud  põllu- ja karjamaadel kasvamas 27 miljonit tihumeetrit ja 183 000 hektarit valge lepa enamusega puistuid. Riigimetsas on seda vastavalt 4 miljonit tm ja 25 000 hektarit, seegi peamiselt erastamata jäänud maade liitmise tõttu RMKga viimase aastakümne jooksul.

See mets mädaneb meie silmade all.. Halli lepa eluiga on neljakümne aasta ringis. Päris kindlasti jääb sellest suurem osa raiumata.
Ma ei mõista, miks seda näiteks põlevkivi asemel põletada ei tohi. Üleeelmisel aastal oli Tallinnas suur ülemaailmne põlevkivi konverents - Oil Shale 100. Käisin seal. Kõneldi, et elektri tootmisel võiksime põlevkivi asemel 50% puitu kasutada. Mis kasutegurist Sa räägid? Et viib hinna üles? Aga metsaomanik saab siis ju õiglast tasu oma metsa eest. Neid on meil üle saja tuhande.

See, mis aastaid tagasi Eesti Energias juhtus, mil tõesti mõningal määral palke põletati, oli vastutustundetu raha raiskamine eelmise Eesti Energia juhtkonna poolt. Kui teha korralik standard, millist puitu vastu võtta, siis on puidu põletamine ainult positiivne nähtus - põliseestlase komme aegade algusest. Isegi kui lepikusse kuuske mitte istutada, saame sealt 15 aasta pärast uue saagi. Tõeline puupõld siis.

Eesti Raudtee ägab kaubavedude puuduse all. On kinnitatud, et Eesti Energia oleks valmis standardikohast küttepuitu vastu võtma üle terve Eesti. Põlevkivi kaevandamisest saadavat killustiku-moodi materjali saaks sinna vastukaubaks tuua – tõenäoliselt jääks mõni kaevanduski avamata. Muidugi ei meeldi see graanulitootjatele, kes kuni viimase ajani maksid just isetekkiva küttepuu eest metsaomanikule vaid krosse. Nii mõnigi kaevanduse omanik liitub siis palgipõletusvastaste rindega päris kindlasti.

Kogu ülalnimetatud sortimenti nimetatakse ümarpuiduks. Ümarpuit on produkt, mille „ilge jõletis“ harvester NO99 EV100 filmis läbi järas, mida forwarder seejärel metsast välja veab ja autod tehasesse või sadamasse viivad.
Eesti ei ole suurim Hiinasse ümarpuidu importija. Mul on kasutada FAO 2015. aasta andmed – üllatus-üllatus – see on hoopiski Sõrmuste isanda ja kiivide Uus-Meremaa 11,658 miljoni tihumeetriga. Teisel kohal on Venemaa 8,415 miljoni ja kolmandal kohal üks arenenuma metsatööstusega riike Kanada 3,097 miljoni tihumeetri ümarpuiduga.

Eestis toodeti 2017. aastal vähemalt 2 miljonit tihumeetrit saematerjali. Selleks kulus tagasihoidlikult 4 miljonit tihumeetrit palki (loe saepalki). Saepuru ja tselluloosi haket sai sealtsamast 1,6 miljoni tihumeetri eest. Ülejäänu on koor ja jäätmed, mis läksid enamasti kütteks.

Jah, Hiinasse eksporditi möödunud aastal 296 000 tm ümarpuitu, millest oli
259 650 tm palki keskmise hinnaga 112 eurot tihumeetri eest. Saepalgi osa moodustab siis ligi 6,5% meie saekaatrites kasutatud puidu mahust.
Teadmiseks, et Eestisse toodi 2017. aastal sisse ainuüksi Lätist 154 192 tm saepalki hinnaga 71 eurot tihumeeter. Hiinasse müüdi siiski ka 86 tuhat tihumeetrit saematerjali. Kui hiinlased maksavad rohkem, siis mis selles halba on?

Puidu rafineerimise tehasest. Esiteks - paljuräägitud tselluloositehast ei ole plaanitud rajada. Tegemist on puidukeemia ettevõttega, millel saab olema lai valik toodangut – muuhulgas tõesti ka tselluloos ja lisaks veel selliseid tooteid, millel on maailmaturul kulla hind. See oleks Eesti enda ettevõtjate toodang, millele annaks kõrge väärtuse meie oma teadlaste poolt välja töötatud tehnoloogia.

Teiseks - puiduressurss Lõuna-Eesti tehasele oleks umbes 1 miljon tm paberipuud sellest kogusest, mis täna Rootsi ja Soome läheb, 1 miljon tm saetööstuse haket ja saepuru ning 1 miljon tm Ida-Läti puitu, millega sealkandis peale saepalgi täna suurt midagi teha pole, sest mets asub sadamatest liiga kaugel. Aitaks Lätlasi pisut.

Kolmandaks. Olen näinud pika metsamehe karjääri jooksul kolm korda aega, mil Eestist ei ole läinud välja kuude kaupa tikkugi ümarpuitu. Esimene neist lõppes 1996. aastal minu pankrotiga, kui kaotasin praktiliselt kõik, mis mul oli (aga see on omaette õpetlik lugu, millest kindlasti edaspidi kirjutan).
Mis iganes ajal juhtuda võiva majanduskrahhi puhul jääb Eestis kindlasti ellu just puidu rafineerimise tehas, sest tooraine on meie enda oma ning noort metsa tuleb enam ja enam peale. See on stabiilsuse garantii, sealjuures ka Lätile.
Võib tunduda uskumatuna, aga globaalselt on see tegelikult väga roheline ettevõte, mille tootmisprotsess on võrreldes teiste muu maailma tehastega palju loodussõbralikum.
Majanduskrahhist maailm ei pääse niikuinii. Ja siis kukuvad esimeses järjekorras need tootmisharud, mis on üles ehitatud toetuste peale. Meil Eestiski on selliseid. Riik ei saa raha seina seest.

Neljandaks.  Rääkisin paar nädalat tagasi Est-Fori meestega juttu. Nende hoiak on selline - alles siis, kui kolme-nelja aasta pärast (mitte varem) peale uuringuid selgub, kas tehase ehitamine on üleüldse võimalik, tuleb otsus, kas paneme oma raha sellesse projekti või mitte, seda muidugi juhul, kui ikka lastakse uuringud teha.

Ja lõpuks, Sa rääkisid, et kaskede raiumise asemel võiks kasemahla toota. Meie firmal on hetkel 3238 hektarit keskealisi, valmivaid ja küpseid kase enamusega puistuid. Tule ja vali nii palju hektareid metsa välja, kui Sul vaja oleks. Teeme pikaajalise rendilepingu ja pane kasemahlaäri käima. Kahjuks pean metsa Sulle siiski kasvavana ära müüma, sest mahlapuust enam vineeripakku ei saa. Loomulikult võid ju ise ka omale metsamaad osta.
Aga ära seda mahla siis joogina maha müü! Tee xylitoli või mingit veel vingemat toodet. 
Seeni ja marju saad hakata korjama kõikidelt meie kinnistutelt tasuta. Sellega saad pikendada oma kasemahlakorjajate paarinädalase hooajatöö pikkust märgatavalt. Ja maksa ikka ametlikku palka.
Mainisid ka, et puidu asemel võiks kanepist tselluloosi toota. Üks põllumees, meie rentnik, alustas 2016. aastal selle taime kasvatusega ligi 1200 hektaril ja see läks tal korda. Möödunud aastal kasvas kanep juba üle 3500 hektari suurusel maa-alal, ainult et 700 hektarit sellest on siiani veel põllul. Ilm on selline. Oluline on veel teada, et üle kahe aasta järjest seda kultuuri samal pinnal ei kasvata.
Mees elab krahhi üle, sest PRIA maksab korralikult toetusi - veel.
Igasuguste radikaalsete muudatustega kaasneb tohutu hulk tagajärgi, mida pole võimalik ette näha. Hea näide aktsiiside tõstmisega on ju meil omast käest võtta. Liigselt muudatustega hoogu sattudes võib juhtuda nagu Herluf Bidstrupi koomiksiseerias, kus ülemuse hommikune noomitus alluvale tõi bumerangina kaasa selle, et õhtul kargas talle endale lõukoer tagumikku kinni.
Ceterum censeo... käi kindlasti ära Järvselja ürgmetsas. Anna tuld ja tegutse, Ats!

Jaga artiklit

60 kommentaari

M
Mauno  /   23:38, 15. märts 2018
Need kes metsa kõik maha võtavad panevad muidugi korraliku raha tasku ja lasevad peale seda jalga aga enamus inimesi peavad siin edasi elama.Meil peaks siin riigis sõnavabadus olema ja see kui keegi oma arvamust avaldab kas seda nimetatakse nüüd vihakõneks siis tuleb nii välja et peakski lihtsalt kõrvalt vaatama kuidas mõni vend lihtsalt sinust julmalt üle sõidab ja teeb seda mida heaks arvab.minu meelest peaks igal siin elaval inimesel olema õigus sõna sekka öeda mitte nii et mõni kloun kes ennast teistest paremaks peab võib teha mida tahab.
E
e  /   20:21, 13. märts 2018
Võtame kõik maha,siis saab põllumaad kõvasti juurde.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis