Loomad

Euroopas ei ole üle saja aasta terve hunt inimest rünnanud.

Ulukispetsialist: Eesti hunt ei ole näljas ega kipu inimese kallale (72)

Toimetas Triinu Laan, 9. märts 2018, 12:32
Foto: Aldo Luud
Keskkonnaagentuuri ulukiseirespetsialisti sõnul on vale väita, nagu  kipuksid hundid küladesse toidunappuse tõttu. Samuti kinnitab ulukiuurija, et inimeste kallale hundid ei kipu.

„Hunt on saagi poolest väga paindlik liik ning tal on Eestis hetkel väga rikkalik toidubaas. Seda hoolimata Aafrika seakatkust tingitud metssigade arvukuse drastilisest kahanemisest. Kui rääkida hundi toidulauast, siis põdra ja kopra arvukus on jätkuvalt kõrge ning metskitse kui hundi eelistatud saaklooma arvukus on kõikjal kiiresti taastumas. Vähe sellest, nende arvukus on viimaste aastate jooksul kahekordistunud,“ selgitab keskkonnaagentuuri ulukiseirespetsialist Peep Männil. Ta lisab, et huntide ja metskitsede suhe on ligikaudu 1:1000, mis tähendab et iga hundi kohta on ligi 1000 metskitse, mis võib küll piirkonniti erineda. Saartel ja Lõuna-Eestis lisandub menüüsse ka punahirv, kelle levik ja arvukus on samuti tõusutrendis.

Samal teemal

Huntide rünnakud kodu- või kariloomadele on seotud nende kergema kättesaadavusega, mitte metsloomade vähesusega. Hunt valib võimalusel kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma piisava järelevalveta ehk karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on. Seetõttu on oluline loomaomanikel investeerida korralikesse kaitsemeetmetesse.

„Mida julgem on hunt, seda lähemale tuleb ta inimasustusele ning suureneb ka rünnakute tõenäosus kodu- ja kariloomadele. See ei ole midagi uut, inimene on hundiga võistelnud juba sellest ajast saati, kui ta kariloomi pidama hakkas,“ ütleb Männil. Ta lisab ka, et hundi inimpelglikkuse säilitamiseks ja arvukuse ohjamiseks on teda vaja oskuslikult küttida – see tähendab, et jahti tuleb pidada just julgematele isenditele.

Hunt koertes toiduobjekti ega konkurenti ei näe

Huntide rünnakud koertele on erakordsed ning neid on üksikjuhtumitena ette tulnud igal aastal. Koerte murdmisega on tegelenud vaid väga väike osa meie huntidest, valdav enamus meie hunte ei näe koeras omale konkurenti või toiduobjekti.  Küll aga lükkab Männil ümber arusaama, justkui oleks koerte murdmised otseselt  seotud huntide arvukusega. „Näiteks viimase 15 aasta kõige ulatuslikumad kodukoerte murdmised toimusid aastal 2004, mil huntide arvukus oli enam kui kaks korda praegusest madalam. Riik suhtub kõikidesse huntide poolt koerte murdmisjuhtumitesse täie tõsidusega ning võtab kasutusele meetmeid ulatuslikumate kahjustuste ennetamiseks.“

 Kütitakse pigem kahjupiirkondades

Väljaspool hundi jahiaega antavad eriload nuhtlusisendite küttimiseks on üks neist meetmetest, mida sageli kasutatud on. Jahihooaja sees on huntide küttimist suunatud enim neile aladele, kus huntide rünnakud kodu- ja kariloomadele on aset leidnud. Samuti kompenseerib riik loomaomanikule kahju, mis on tekkinud hundi rünnakust kodu- või kariloomadele. 

 Terve hunt inimese kallale ei kipu

Meie metsades ei leidu ühtegi loomaliiki, kes võiks näha inimest saakloomana ja ka eelduseid sellise olukorra tekkeks ei ole. Esiteks on Eestis kõigil kiskjatel hästi kaetud looduslik toidulaud. Teiseks jahitakse kõiki meie suurkiskjaid korrapäraselt, mistõttu säilib nende inimpelglikkus. Kui tekibki mõni ebaloomuliku käitumisega isend, kütitakse ta ära esmajärjekorras.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee