Kommentaar

Katrin Pauts | Häbi on olla tüüpiline eestlane (38)

Katrin Pauts, krimikirjanik, 9. märts 2018, 18:29
Foto: KALEV LILLEORG
„Tüüpiline eesti värk!“ kõlab tüüpiline kommentaar ükskõik mille kohta – eurolaul, uus kodumaine film või seriaal, morn ja igav aastapäevakontsert või eelviimane koht olümpial. Eestlased on õelad, kadedad ja solvuvad kergesti. Kes need eestlased on? Loomulikult mitte sina ega ka mina, vaid kõik need teised. Kus eestlane elab? Võib-olla kõrvalmajas, aga kindlasti mitte minu katuse all. Õnneks ei tunne ma isiklikult ühtki tüüpilist eestlast.

Hiljuti lugesin ühest nädalalehest, et eestlased olevat telekarahvas. Vajusin mõttesse – ma ise ei vaata kuigi palju telekat ega tea ka oma tuttavaid seda tegevat. Kes need „eestlased“ siis on ja kus nad elavad? Ning pidin endale tuhka pähe raputama: kui palju kordi olen ise ajakirjaniku, kirjaniku ja teletoimetajana pidanud ära arvama, keda mu publik „eestlane“ endast õieti kujutab ja mida ta võiks tahta.

Mõeldes keskmisele eestlasele

Olen kirjutanud teemadel, mis mind ennast absoluutselt ei eruta, sest kuidagi on minus tekkinud arusaam, et eestlasele võiks peale minna just sihukesed asjad. Kui minult küsitakse, miks nii, vastan ausalt, et ise teeksingi teisiti ja mind ennast huvitavad hoopis muud teemad, aga eestlane seda siis ilmselt ei loeks. Seega tuleb parnassilt alla rahva juurde laskuda ja täita eestlase ootusi, kui see ka endale vastukarva on ja piinlikkust tekitab.

Ajalehe peatoimetaja koostab esikülgi kah pidevalt oletades, mida eestlane võiks osta. Veebiportaalid vuhivad jaburaid pealkirju, sest eestlased tahavad neil klikkida, ja kui neile seda ette heidetakse, põrutatakse, et kui eestlane midagi kvaliteetsemat ihkab, parandagu siis end. Eesti rahvas väärivatki lolle pealkirju ja nõmedat meelelahutust.

Telesarjade tootjad teevad sarju, mida nad ise ei vaataks, aga eestlane teatavasti ei suuda kaasa mõelda ega keerulistesse asjadesse süveneda, vaja on lihtsust, lollust ja labasust. Oleme mõne kolleegiga kunagi arutanud, kui häid saateid saaks teha, kui me ei elaks Eestis.

Kriitikud laidavad labaseid filme, aga möönavad, et sellised on ka vaja – kusagil on eestlane, kes tahab. „Eestlane“ vajab oma madalate instinktide rahuldamiseks tõsielusarju, ta on „Kalvi-Kalle rahvas“. Programmijuhid teeksid telekanalitest hea meelega CNNi, aga kes seda siis vaataks? Eestlane vajab teiste peale kaebamiseks „Kuu-uurijat“.

Kurikuulsa aastapäevakontserdi tegijad kindlasti murdsid koosolekutel pead, mis küll eestlast võiks erutada, tundes samal ajal, et nad ise seisavad sellest müütilisest kujust kusagil sadade kilomeetrite kaugusel. Raevukast tagasisidest selgus, et oletatavat eestlast, näed, polnudki ja kõik said vihaseks, aga kust pidi NO99 keskmisest eestlasest parem ja intelligentsem kollektiiv seda teadma?

Meil kellelgi pole õrna aimugi, me muudkui oletame ja tulistame pimedusse. Olemegi kõik oma arust eestlasest nii palju paremad ja targemad, peame kogu aeg vaatama kõrgemalt alla. Tohutu piin! Toodame rahvale meelelahutust ja uudiseid, rahvas nuriseb, et oleme suurelt puusse pannud, sarjad ja filmid on halvad ja meedia määrib neile mingit jura pähe. Millest see vastuolu tuleb, issand seda teab, sest oma arust tegime kõik tüüpilise eestlase kaanonite järgi.

Tüüpiline eestlane kui õudne inimene

Guugeldasin „eestlased on…“ (sest kust ma muidu teaksin) ja sain, et nad olevat laulurahvas, kassid ja rassistid. Kassid tundubki täppi minevat. Kass ei salli ka teist kassi, vaid kuseb ta täis, et teine hoiaks territooriumist võimalikult kaugele.

Guugeldasin „tüüpilist eestlast“ ja sain tohutult erinevaid artikleid ja foorumipostitusi. Suur arutelu on selle ümber pidevalt käimas! Jäi silma veel eriline häbipost – tüüpilise eestlase käitumine välismaal. Õudne ja piinlik! Häbi olevat välismaal öelda, et ollakse eestlane. Parem oleks hiinlane.

Samas leidub ka risti vastupidiseid arvamusi – eestlane olevat välismaal rohkem eestlane kui ta oma kodus tahab või julgeb olla, alles välismaal kukkuvat eestlaseksolemise häbi maha, sest teised eestlased ei näe sind. Prantslase või ameeriklase silmade läbi olevat end palju meeldivam näha, ikkagi ju kvaliteetsed ja haritud välismaised silmad, mitte mingite matside omad.

Kirjanik Jaak Urmet on pannud pealkirja „Ojasoo represseerimine on tüüpiline Eesti ühiskonna reaktsioon“ – Urmeti pealkiri on omakorda tüüpiline Eesti arvamusloo pealkiri. Tüüpiline eestlane arvas jälle valesti, tema sõnade pärast on õudselt piinlik ja seda jama tuleb ebatüüpilisel eestlasel nüüd klaarida. Tuleb vabandada, kogu aeg aina vabandada.

Sama on tavatsenud oma aastapäevakõnedes teha ka mõni eelmine president. Kui on kellegi arust midagi valesti mõistnud või kellelegi liiga teinud, ei tee ta seda Jüri või Marina, vaid ikka „tüüpilise eestlasena“. Kuhu tüüpiline eestlane ilmub, seal on solvumist, häbi ja kismat taevani välja. Sina, mina, su poeg ja minu ema õnneks ei ole tüüpilised eestlased, hea seegi! Ainuke mure, et keegi võib meid ju selleks pidada. Milline häbi. Tahaks tänaval kanda särki, kus punaste tähtedega kirjas, et mina see loll eestlane küll ei ole, minu peale ärge näpuga näidake.

Kõige tabavam pealkiri, mille oma otsinguga leidsin, oligi: „Ebatüüpiline eestlane“ on uus „tüüpiline eestlane“. Kõik tahaks olla targemad ja paremad kui eestlane.

Võrulane ja saarlane hea, eestlane halb? 

Takkapihta kirjutati mullu ka eestlaseks olemise käsiraamat ja see müüb tänase päevani nagu soe sai. Tuleb välja, et meil on vaja õpikut, mis ütleks, milline eestlane on. Tere, talv! Ma ei kujuta ette, et venelane vajaks venelaseks olemise juhendit või ameeriklane ameeriklaseks olemise oma.

Meenus, mäherduse innuga luges Õhtulehe tellija kunagi soomlase Sami Lotila tähelepanekuid eestlaste kohta – need tekitasid kõdi ja ka äratundmist, sest Lotila rääkis eestlastest samal toonil nagu me ise. Eestlased kui lollid, vaesed ja räpased inimesed. Eestlased kui rumalad väikesed õed-vennad, kelle järele tuleb targematel vaadata, muidu pistavad eestlased pea ahju ja teevad end jälle kogu ilmarahva ees lolliks. Miskipärast aga ajas Lotila vihale, sest kui samu asju ütleb keegi väljastpoolt, hakkame end järsku ise eestlastena tundma. Ise ei söö ja teisele kah ei anna.

Noh, kui ausalt järele mõtleme, ega see tüüpiline eestlane nüüd nii kaugel kah ela. Kõige lähem eestlane on oma üleaedne, kellel on kõik valesti – liiga suur maja ja auto, elab ilmselt võlgu ja petab oma naist.

Jagasin ühe tuttavaga tähelepanekut, et eestlane räägib „eestlasest“ alati kolmandas isikus, üleolevalt, põlastavalt ja iseend välistades. Tuttav teatas, et tõsi see, tema aga õnneks ei teagi ühtki eestlast. Olevat virulased, võrulased, saarlased, setud, pärnakad, tartlased ja hiidlased. Eestlaseks taandub virulane ja võrulane alles siis, kui on midagi ebameeldivat ja peedistamisväärset teinud. Eestlane oleks nagu meie madalaim ühine nimetaja – otseses mõttes kõige madalam tasand, kuhu langeda.

Psühholoogias nimetatakse seda projektsiooniks – ebameeldivad omadused, mida enda juures tunnistada ei tihata, kantakse üle kellelegi teisele, kes oleks nagu alati kusagil ohutus kauguses. Minu jaoks on kõige huvitavam, miks me seda teeme?

Miks on just enese distantseerimine oma rahvast meie rahvuslik eripära? Sellepärast, et me oleme väikesed ja peame alati valvsad olema, kõik mädajuurikad, mis hüva tõugu rikuksid, kas või oma mõtetes ja jutus kohe välja rookima ja üle naabri aia viskama?

Mul pole õrna aimugi, mina ju ei olegi mingi tüüpiline eestlane.

38 KOMMENTAARI

m
madrus 13. märts 2018, 11:31
.. saksamaal jagatakse raamatuid kuidas saksa turist välismaal käituda ei tohiks ... ja milliseid riideid mitte kanda et mitte paista sakslasena ...
u
uu 13. märts 2018, 07:09
kas eestlast iseloomustavad kurjad kommentaaid?
Kas eestlased on teinud sellised kommentaariumid, mis alandavad iga inimest oma kurjuses, õeluse...
(loe edasi)
Loe kõiki (38)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee