Kas eelistada suhkrut või suhkruasendajat?
Inimesi, kes tunnevad rõõmu "magusatest naudingutest", on väga palju. Mõõdukas suhkru tarvitamine ei ole tervisele kahjulik, kuid mõõdukusest on inimestel tihti väga erinevad arusaamad. Ja siit algavadki tervisemured.
Kuna on teada, et suhkur (sahharoos) annab rohkesti toiduenergiat, eelistavad paljud inimesed teisi magusaineid, mis on kas väiksema kalorsusega või sootuks energiavabad. Paljud magusained on suhkrust magusamad ja seepärast kulub neid toiduainete maitsestamiseks märksa vähem. Nad võimaldavad toota väikese toiduenergiasisaldusega või lausa energiavabu toiduaineid. Väikese suhkrusisaldusega või suhkruvabasid toiduaineid vajavad nii diabeetikud kui kaalujälgijad, sageli on need hammastele ohutumad ja hädavajalikud mõningate soolehaiguste korral.
Kõik magusained jaotatakse looduslikeks ja tehislikeks. Looduslike magusainete hulka kuuluvad lisaks suhkrule (sahharoosile) ka puuviljades ja mees sisalduv fruktoos e. puuviljasuhkur, riisist valmistatav
, datlisuhkur, suhkruroost saadud
, mitmesugused siirupid (vahtra-, odralinnase-, riisisiirup) ja mesi.
Looduslikest suhkrutest saadakse keemilisel teel suhkrualkohole ehk polüoole. Need ained on suhkrust palju vähem magusad ning nende aeglase imendumise tõttu organismis tõstavad nad veresuhkru taset vähe. Ka ei suuda suhkrus olevad bakterid polüoole sama kiiresti kasutada kui sahharoosi, tänu millele ei teki ka nii palju hambakaariest. Polüoole kasutatakse laialdaselt maiustustes, nätsudes, moosides. Tarbijatele on polüoolid tuttavad ksülitooli, mannitooli, sorbitooli, isomaltoosi jt. nimede all.
Käesoleval ajal valmistatakse isomaltiga umbes 1000 erinevat maiustust, küpsetist ja ?okolaadi. Kuna isomalt on suhkrust väiksema lahustuvusega, siis ei sula maiustused suus nii kiiresti kui tavalise suhkruga magustatult ning hea maitse püsib kauem.
Isomalti nime all tuntakse suhkrupeedist valmistatud polüooli, mis on lõhnatu ja ilma igasuguse kõrvalmaitseta. Kõiki polüoole nimetatakse ka toitvateks magustajateks, sest nad annavad suhkruga peaaegu samaväärse koguse kaloreid.
Teise rühma moodustavad suhkrust kuni 2000 korda magusamad tehismagusained (tuntumad neist sahhariin, tsüklamaat, aspartaam jne.), millest organism ei saa toiduenergiat ja mis ei tõsta veresuhkrutaset. Enamik tehismagusainetest on kasutusele võetud selle sajandi keskel, ainult sahhariini vanus ulatub 120 aastani.
Kõikidel magusainetel on oma head ja halvad küljed. Täiuslikku magustajat pole veel välja töötatud. Kindel on aga see, et loodusomased magusained (näiteks isomalt) on tervisele ohutumad kui tehislikud (näiteks sahhariin).
