Loen teisipäevasest Õhtulehest: „Ema sai vihaseks. Tiris tütart juustest ja ütles, et parem, kui too poleks kunagi sündinudki. Tüdruku vastus „mis sa arvad, kui mitu korda ma seda soovinud olen“ ema südant ei liigutanud. Miks muidu seisab tüdruk jõuluajal bussipeatuses, ripsmed pakasest härmas. Kodust võttis ta peale kooliasjade kaasa vaid ühe asja – emale lasteaias tehtud kollase tulbiga kaardi, millele ta on kirjutanud „Head emadepäeva, kallis emme!“.“ Maailm peatub. Väikese inimese hingevalule mõeldes valguvad silmad vett täis, kuigi kõrval arutavad kolleegid kirglikult tulistel teemadel.

Artikkel räägib aastakümnete taha jäänud südantlõhestava loo lastest, kes olid sunnitud elama vägivaldses keskkonnas. Alkohoolikust kasuisa peksis regulaarselt laste nähes nende ema. „Mäletan üht korda talvel, kui kasuisa tuli koju, ema luges mulle parajasti unejuttu jänesest. Kasuisa tuli ja tiris ta sealt ära ning jälle hakkas peksmine pihta. Jooksime vendadega puukuuri, magasime öö seal ja hommikul läksime kooli.“

Traumad, mis jäävad terveks eluks

Kuigi lugu on vana, puudutab teema iga päev väga paljusid lapsi. Eelmisel aastal ööbisid lapsed koos oma emaga naiste varjupaikades kokku 4514 ööd. 70 protsenti naiste vastu suunatud vägivallajuhtumitest näevad pealt ka lapsed – ja see jätab neisse jälje.

Ühes Eestimaa naiste varjupaigas räägiti mulle lugu 10aastasest tüdrukust, kes õppis koolis hästi, käis tantsu- ja kunstiringis, kuid ühtäkki muutus ta trotslikuks, keeldus minemast nii kooli kui ka huviringidesse. Vanemad ja õpetajad olid hämmingus. Pärast pikka tööd psühhiaatri juures selgus, et väike neiu oli ükskord koduust avades näinud, kuidas ema on selili esikupõrandal ja isa peksab ema pead vastu põrandat. Tüdruk pani ukse vaikselt kinni, vanemad teda ei märganud. Mõne sekundiga muutus kogu lapse maailm. Väikese inimese elu oli hetkega peapeale pööratud. Sellise trauma ravimine nõuab palju tööd. Nii lapse kui ka kogu perekonnaga.

Veel üks näide elust: “Kohtuotsuses oleva kirjelduse kohaselt ründas kurjategija keset ööd eramaja köögis taseriga oma elukaaslast ja lasi talle kaks elektrilaengut selga. Kannatanul õnnestus ründaja haardest vabaneda ja põgeneda teisele korrusele, kuid mees sai ta sealt kätte, lasi talle veel mitu laengut kehasse ja lõi seejärel rusikaga näkku. Oma ema kaitseks välja astunud poega lõi täisjõus mees vastu selga. Seejärel kägistas ründaja oma elukaaslast. Arstid tuvastasid hiljem ohvril hulgivigastusi peas, kaelal ja kehal.“

Kui ema on pikaaegse vaimse ja füüsilise vägivalla tõttu kaotanud igasuguse eneseusu ja -väärikuse, siis tihtipeale on just laste valu nägemine aidanud neil langetada lõpliku otsuse jõhkardi juurest lahkuda. Kõik seda kahjuks ei tee. 

Meie seas on palju täiskasvanuid, kes on lapsena kas vägivalda pealt näinud või olnud ise vägivalla ohvrid. 35 protsenti Euroopa naistest tunnistab, et on lapsepõlves kogenud eri liiki vägivalda, 12 protsenti kinnitas seksuaalset väärkohtlemist. Eestis on lapsena mistahes vägivalda kogenud pool küsitletud naistest, meist veidi suurem on see näitaja (53 protsenti) vaid Soomes. ELi keskmisest oluliselt rohkem on Eesti naisi lapsena tutistatud ja tugevalt rihmaga löödud. 30 protsenti paarisuhtes seksuaalset vägivalda kogenud naistest märkis, et nad kogesid seda ka lapsena.

Kes märkaks väärkoheldud last?

Seda, et vägivald kipub kanduma põlvest põlve, on tõestatud palju kordi. Näiteks Northamptoni ülikooli uurimuse järgi on kodus vägivalda kogenud lastest 62 protsenti tulevikus ka ise vägivaldsed. Seda enam tuleks süsteemselt toetada traumeeritud lapsi. Brittide korraldatud vägivallavastane programm kolme kuni nelja aastaste vägivallariskis elanud laste seas näitas, et programmis osalenud olid 19aastaselt tublimad koolilõpetajad ja palju tegusamad tööturul. Selle programmi põhjal järeldati, et kulutades ühe dollari vägivaldse käitumise ärahoidmiseks, säästame seitse.

Aasta alguses veetsin töövarjuna päeva Võru piirkonnapolitsei Elar Sariku ja tema kolleegidest noorsoopolitseinikega. Näiteks tegeleti 15aastase väärkoheldud tütarlapsega, kes on viimase poolaasta jooksul püüdnud end mitu korda surnuks juua. Väärkoheldud lapsed on tihti depressioonis ja posttraumaatilises stressis, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Uuringutest on saanud kinnitust ka seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel. Ilmselgelt oleks see tüdruk pidanud saama süsteemset abi palju varem. Politsei eesmärk oli teada saada, kes talle alkoholi ostab ja pidada läbirääkimisi, et tüdruk saaks psühholoogi juurde varem kui poolteise kuu pärast. 

Psühholoogid ütlevad, et iga probleemse käitumise taga on kas hirm, valu või täitmata vajadus. Igasugune püüe last aidata, tema isiksust väärtustada ja enesehinnangut tõsta võib kaasa tuua käitumise paranemise, väidavad laste vaimse tervise spetsialistid. Traumeeritud lapsi on võimalik aidata, aga neid, kes on võimelised aitama, on väga vähe. Suure tõenäosusega märgatakse probleeme kõigepealt koolis, kuid teame, et igas koolis ei ole koolipsühholoogi. Näiteks Tartu maakonnas on 26 kooli, kuid vaid 35% koolidest töötab psühholoog. Sarnaseks hinnatakse ka üleriigilist protsenti. Isegi maakonnakeskustes ei ole lastele ja noortele psühholoogi teenus piisavalt kättesaadav.

Riigikontrolli auditist selgus, et õigel ajal ei saanud ravi 71% käitumishäiretega ja 63% söömishäiretega lastest. Ravi algas keskmiselt kaks aastat pärast esimesi dokumenteeritud sümptomeid. Õigel ajal ja mahus aidata on alati odavam kui maksta kinni kopsakaid tulevikuarveid. Seda ei ole veel riikliklikult enda jaoks selgeks mõeldud.

Õhtulehe artiklis oma loo rääkinud naine on saanud omal jõul traumadest üle ning võtnud kindla sihi ema vigu mitte korrata. See on ilus lõpp õudsele loole. Kuid nagu on öelnud Anton Hansen Tammsaare – kõik läheb mööda ja ununeb, aga lapsepõlvemälestused jäävad. See on meie kõigi teha ja vastutus, milliseid mälestusi meie lapsed endaga kannavad.

Jaga artiklit

39 kommentaari

S
seeb  /   21:35, 8. märts 2018
Provva võiks teha väikese rehnuti: 1 000 000 000 €.
Sümboolne number, kaugeltki mitte täiuslik, täielik. Pigem vähe, kui palju. Jaga see abi vajavate laste arvuga - igaüht võiks aidata just sellisel parimal võimalikul moel, nagu tänapäeval vähegi võimalik. Kahjuks otsustas rehvormierakond igavese võimulpüsimise nimel selle raha rootsi pankadele jagada...
P
Proua Kersna.  /   14:02, 8. märts 2018
Võtke oma kaunis suu koomale ,kui pildile trügite.Eestlastele niisugune lai irve ei istu.Ebameeldiv kuidagi.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis