Kommentaar

Marianne Mikko | Vajame kriisikolletes rohkem naisi (69)

Marianne Mikko, riigikogu liige, SDE, 7. märts 2018, 19:04
 
Naised moodustavad poole maakera elanikkonnast, aga sõdade korral moodustavad naised tsiviilohvritest lõviosa. Just seda viimast silmas pidades võttis ÜRO selle aastatuhande alguses vastu resolutsiooni nr 1325 “Naised, rahu ja julgeolek.” Selle tähtsa poliitilise dokumendi tuum on lihtne: naine kui kannataja jutustab oma loo mitte vägivallatsenud soo esindajale, vaid pigem oma suguõele. Kriisi lahendamise seisukohalt on aga tähtis, et saame teada tõe ja et vägivald kogu tema inetuses saaks päevavalgele toodud.

Resolutsioon 1325 kutsub maailma valitsusi saatma ÜRO rahuvalvemissioonidele ja kriisikolletesse olukordi ohjama rohkem naisi. See tähendab, et riikide diplomaatide, politseinike, sõjaväelaste, haridustegelaste ja meedikute hulgas peaks oleks nii palju naisi kui võimalik. Mõistagi on sellel resolutsioonil mitmeid tahkusid, kuid ennetuse või hariduse, majanduse ja sotsiaalse aspektide kõrval on vähemalt sama tähtis jõuda tõeni, et kannatanud saaksid võimalikult valutult eluga edasi minna.

Ohtlikum on olla naine kui sõdur

“Peamine küsimus ei seisne mitte selles, kuidas sõda naistele turvalisemaks muuta, vaid kuidas rahu üles ehitada nii, et ei sõda ega konflikt ei naase. Just sellepärast peavad naised ümarlaudade taga istuma nii otsuse langetajatena kui ka rahutagamistiimides,” meenutas resolutsiooni saamislugu ÜRO Julgeolekunõukogu tollane president suursaadik Anwarul K.Chowdhury.

2010. aastal ehk kümme aastat hiljem vahekokkuvõtteid tehes selgus, et vaid kümnendik ÜRO riikidest oli naiste kaasamise konfliktide lahendamisse suvatsenud kirja panna riikliku tegevuskavva. Pooled neist olid lääneriigid. Meelehärmi valmistas ÜRO Julgeolekunõukogule ka see, et vaid pelk kolmandik tegevuskava omavatest riikidest olid arenguriigid. Just viimastes on resolutsiooni elluviimine elu ja surma küsimus.

Paljudes konfliktides on naistest saanud lausa omaette strateegiline sihtmärk. Tollane ÜRO eriesindaja naistevastase vägivalla küsimustes Margot Wallström ei varjanudki 2010. aastal oma pettumust, et hoolimata ÜRO jõupingutustest pole massivägistamised konfliktipiirkondades vähenenud. Endisele ÜRO sõjalisele nõunikule ja vägede juhataja asetäitjale Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kindralmajor Patrick Cammaert’ile kuulub kurb tõdemus Kongo konflikti kohta, et relvastatud konfliktis on arvatavasti nüüd ohtlikum olla naine kui olla sõdur.

ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Amet (UN Women) tellis resolutsiooni 15. sünnipäevaks ülemaailmse uuringu, mille järgi oli 2015. aastaks juba neljandik ÜRO liikmesriikidest suutnud paberile panna resolutsiooni rakendamise plaanid. Olgu märgitud, et Eestil oli mängida oma roll selles, et UN Women 2011. aastal teoks sai. Meie suursaadik Tiina Intelmann oli UN Women’i pealäbirääkija. Eesti on aegade algusest olnud ka vastava ameti rahastaja. Võib julgelt öelda, et Eestit seostatakse suuresti ka “Naised, rahu ja julgeolek” resolutsiooni ellurakendamisega.   

Eesti naine maailma turvalisemaks muutmas

Eesti võttis oma esimese “Naised, rahu ja julgeolek” tegevuskava (2010-2014) vastu kümme aastat pärast resolutsiooni. Selle edu tugineb ennekõike faktil, et alates 2013. aastast võivad Eesti naised vabatahtlikkuse alusel teenida ajateenistuses. Olles omandanud sõdurile vajaliku baaskursuse, saab naine soovi korral oma tööelu siduda kaitseväega ja teha karjääri kuni kindralipaguniteni välja. See oli väga põhimõtteline muutus Eesti kaitseväes.

Mõistagi annab kaitseväes omandatud kõrgem kraad Eesti naistele paremad võimalused ka kriisi- ja konfliktipiirkondades tööd teha. Teisisõnu – Eesti naised, kaitseväelased ja –kaitseliitlased, saavad rohkem panustada nii rahutagamisesse kui ka -valvesse. Teises tegevuskavas (2015-2019) on Eesti oma ülesannete loetelus veelkord alla kriipsutanud: ”Jätkata naistele ajateenistusse, tegevteenistusse ja vabatahtlikesse riigikaitseorganisatsioonidesse astumise ning karjääri tegemise võimaluste tutvustamist”.  

Eriti oluliseks pean punkti, mis kinnitab vajadust kaasata naisi rahu ja julgeolekuga seotud ametikohtadele Eestis. See puudutab otseselt meie võimekaid naisdiplomaate, kes on pädevad läbirääkimislaua taga ja suudavad kohapeal kriise ohjata.

Kunagi juhtusin ühe suurriigi kõrge esindajaga vestlema naisdiplomaatidest. Tollal esindasid Eestit Saksamaal, Venemaal, Ühendkuningriigis ja Eestile tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide juures just naised-suursaadikud. Sakslane oli väga üllatatud nii suurest hulgast naistest Eesti diplomaatias. Berliinil polevat midagi sellist vastu panna. Ega ole ka täna.

Seega tuleb meie naisi julgustada kandideerima rahu ja julgeolekuga seotud ametikohtadele maailmaorganisatsioonides ning seista selle eest, et nad saaksid pingelistes kohtades ennast teostada. Ehk tuleb võtta vastu võitlusi, mis tipneksid tulemusega, et naine asub Eesti esindajana maailma turvalisemaks ja ohutumaks muutma.

Rahu ja julgeoleku tähenduses pole naised mitte ainult haavatav sugupool, vaid nad mängivad rahuprotsessis vägagi jõustavat rolli. Tehkem üheskoos nii, et ka Eesti naised saaksid juba lähitulevikus sellesse protsessi vääriliselt panustada.

69 KOMMENTAARI

t
Tarvo 12. märts 2018, 11:14
No aga vähem juttu ja pikem samm. Barbi ja Oudekki on ka kindlasti käpad kaasa tulema.
k
konsa 12. märts 2018, 10:03
Marianne Mikko | Vajame kriisikolletes rohkem naisi
.-.-.-.-
meie naised osalevad usinalt alkokriisi lahendamisel LÄTTI sõiduga
Loe kõiki (69)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee