12. märtsil 1934 toimus Eesti sisepoliitika kõige olulisem ja paraku ka kõige kurvem sündmus: riigipööre, mis tõi kaasa demokraatia kaotuse.

Taustaks oli suur majanduskriis, mis tõi Eesti riigikorralduse nõrgad kohad teravalt esile. Kriisi kõige raskemal ajal, 1932.–1933. aastal, vahetus viis valitsust, ning kodanike enamik leidis arusaadavalt, et riik vajab stabiilsemat täitevvõimu. Eestis puudus riigipea institutsioon.

Demokraatia likvideerimine

Eesti 1920. aasta põhiseadus oli demokraatlik, pakkudes Šveitsi eeskujul ka rahvale võimalust seaduste muutmiseks ja uute kehtestamiseks: kui 25 000 kodanikku andsid allkirjad vastava eelnõu rahvahääletusele seadmiseks, pidi referendum ka toimuma ja muudatused tuli ellu viia. 1933. aasta oktoobris toimunud referendumil olid vastu võetud vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse muudatused, mille järgi pidi ametisse seatama laiade volitustega riigipea. Uue konstitutsiooni järgi tuli rahval valida nii riigivanem kui ka 50-liikmeline riigikogu. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning iseenesestmõistetavalt ka rahvaalgatuse õigus.

Riigivanema valimiste esimene voor pidi toimuma 22. ja 23. aprillil 1934. Terav valimisvõitlus algas veebruaris. Üles oli seatud neli kandidaati – Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning kuni valimisteni riigivanema kohuseid täitma pidanud Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirju kogudes selgus, et Rei on ebapopulaarne ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.

Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Laidoneri äridest, mis teda kuigi heast küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest. Pätsil oli põhjust peljata, et muu hulgas tuleb avalikuks tema palgasaamine Nõukogude naftakompaniilt 1930. ja 1931. aastal. 

Millal Päts, Laidoner ja Rei riigipöörde kasuks otsustasid, pole teada. Igatahes Pätsi jutuajamisest Briti saadiku Hughe Knatchbull-Hugesseniga 28. veebruaril 1934 võib järeldada, et otsus oli tehtud. Vabadussõjalaste juhte oli plaanitava aktsiooni eest hoiatatud, ent nad ei osanud prognoosida, et põhiseadust nõnda jõhkralt rikutakse ning valimised hoopis ära jäetakse.

Riigipöörde aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles 11. märtsi õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel. 12. märtsil kella kahe paiku päeval anti kaitseväe ühendatud õppeasutuste Tondil paiknenud kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ning suurtükipatarei, kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna.

Need noored mehed võisid arvata, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et marsivad demokraatiat likvideerima. Aga nii see oli.

Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ja Toompea ning piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.

Kas rahvas on haige?

Tingimustes, kus vabadussõjalastel oli õnnestunud enda vastu häälestada kogu poliitiline eliit ja ajakirjandus, ning eeldusel, et nad vastupanu ei osuta, ning demokraatiameelsed poliitikud ei oska karta, et tegemist on ühtlasi demokraatia lõpliku hävitamisega, oli vabadussõjalaste mahasurumine hõlbus: vaja oli vaid mõne sõjaväeosa ja politsei lojaalsust valitsusele. Selles polnud põhjust kahelda, sest tegemist oli ju seadusliku valitsusega.

Riigipöörajad põhjendasid võimuhaaret segaselt esitatud argumentidega. Esimeseks ja peamiseks argumendiks oli väide, nagu oleks vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada. See väide on vale ning riigipöörajad teadsid seda.

Teiseks põhjenduseks oli oht Eesti riigile väljastpoolt. Mõeldud oli Nõukogude Liitu, ning riigipöörajad andsid mõista, et vabadussõjalaste võimuletuleku korral võinuks sealt järgneda agressioon. Riigipöörajad teadsid, et see väide on vale.

Kolmandaks vihjamisi esitatud põhjenduseks oli sekkumine Eesti riigi siseasjadesse. Silmas peeti Saksamaa toetust vabadussõjalastele. Riigipöörajad valetasid, selliseid andmeid neil kindlasti ei olnud.

Ning kõige üldisemaks põhjenduseks oli rahva haigus. Päts kinnitas: „Kui mina 1934. aasta algul nägin meie kriitilist seisukorda, milles oli tol korral meie riik, kui mina nägin, et meie riik ja rahvas elas üle rasket poliitilist haigust, mille edasiarenemine oleks võinud küsitavaks teha meie riigi iseseisvuse ja meie rahvasse sügavalt juurdunud demokraatliku riigikorra püsimise, siis astusin mina ühes sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneriga raske sammu – kuulutasin välja kaitseseisukorra. Seda ei teinud mina mitte mingi võimuhaaramise tahtega, vaid ainuüksi selleks, et päästa riik, et päästa demokraatia.“

1934. aasta 12. märtsi riigipööre ei tähendanud ainult demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse allasurumist. Autoritaarne võim suutis eri ühiskonnagruppe ja isikuid omavahel vastandades, ära ostes ja maha surudes püsima jääda. Riigipöördest ja autoritaarsest ajast saadud haavad püsisid aastakümneid. 

Kuid vähemalt ühes suhtes on riigipöörde kahjud parandatavad. Nimelt läks riigipöördega kaduma ka Eesti kodanike õigus algatada referendumeid. Otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas korraldab 12. märtsil kell 12 Toompeal meeleavalduse, kus nõutakse rahvaalgatusõiguse taastamist.

Oodatud on kõik, kes ei arva, et rahvas ikka veel haige on.  

Jaga artiklit

36 kommentaari

D
Daily Express  /   23:24, 9. märts 2018
Eestis puhkes täna kodusõda. Politsei ja sõjavägi tegevuses. Sõdurid arvasid, et neid viiakse nende vana vaenlase ja naabri Nõukogude Venemaa vastu, kellega nad võitlesid 1918. aastal.
Varsti tuli aga käsk – vallutada fashistliku partei peakorter. Fashistideks on peamiselt erasõdurid. Valitsus kartis, et fashistid valmistuvad teostama vägivaldset riigipööret. Kui valitsuse väed lähenesid fashistide peakorterile, avasid fashistid nende peale kuulipildujatest tule.
Valitsuse väed taandusid alul, kuid tõid siis kohale kerge- ja ka raske kahurväe ning seadsid selle üles fashistide peakorteri vastu. Kahurvägi avas tule ja seda toetasid politseinikud, pildudes hulgaliselt käsigranaate fashistide peakorteri aknast sisse.
Välisilmast äralõigatud.
Tund tunni järele kestis vihane võitlus ja alles siis, kui saabus öö, lõppes see heitlus – valitsusvägede võiduga.
Paljud inimesed said selles võitluses surma ja haavata. Surmasaanute täpne arv pole veel teada.
Pandi maksma karm sõjaväeline tsensuur, mis lõikas Eesti muust maailmast ära.
Lugesin praegu, et on vangistatud 150 isikut, kes kutsusid välja selle kodusõja. Homme seisavad nad sõjakohtu ees.
Sõjaseisukord on kuulutatud üle kogu riigi välja, ja on suletud kõik sõjalise iseloomuga organisatsioonid.
Mees, kes juhatas armeed 1918. aastal venelaste vastases võitluses – kindral Ledner[!] – juhatas nüüd vägesid. Nii oli ta sunnitud võitlema oma endiste sõjakaaslaste vastu. Ta nimetati diktaatoriks[!], volitustega, et võib igasuguse vastupanu suruda maha raudse käega.
Nõukogude Vene aga on mobiliseerinud 12-tuhande-mehelise brigaadi ja saatnud selle Eesti-Vene piirile – kaitsma Leningraadi.
V
vaatleja   /   12:01, 9. märts 2018
... nii et 1934.a. riigipöörde juured ulatuvad veel tänasesse päeva.Järelikult on need teeninud ka tänase Eesti juhtkonna huve, kus rahvaalgatus on vaid sõnakõlks meie valitsejate poolt

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis