Õhtuleht avaldab Saarte Hääle loal artikli täismahus

„Tema viimaste aastate panus internetikelmide, ahistajate ja pedofiilide tabamisel on olnud märkimisväärne. Tänu sellele on abi saanud paljud Saaremaa ja Eesti lapsed ning täiskasvanud,“ märkis ajakirjanik Tõnis Kipper. Nii kutsus ta tänavu jaanuaris Kuressaare linna tunnustamisüritusel ette politseinik Priit Sepa, kes pälvis tänukirja turvalisuse tagamise eest.

Tapalt pärit 30aastane Daved Arjukes mõisteti süüdi kolmes raskes kuriteos: inimkaubandus, inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil ja lapsporno valmistamine. Daved nõudis alates 2015. aastast erinevate suhtlusvõrgustiku kontode kaudu lapseeas tüdrukutelt, kellest noorim oli 8aastane, erootilisi pilte või videoid.

Need kätte saanud, hakkas ta nõudma üha uut erootilist materjali ja ähvardas tüdrukuid keeldumise korral piltide avaldamise või lausa vägivallaga. Pärnu maakohus mõistis Arjukese ligi viieks aastaks trellide taha.

Priit Sepp räägib, et internetipedofiilia jaguneb mitmeks kuriteo liigiks. Alaealiste piltide või videote omamine on üks kuriteo liik, teine on igasugune mõjutustegevus eesmärgiga erootilist materjali kätte saada. Lisaks on karistatav lapseealise seksuaalne ahvatlemine ja lapseealisega seksuaalse eesmärgiga kohtumiseks kokkuleppe sõlmimine

„Mõjutamine on üldjuhul kahesugune. Näiteks meelitatakse alaealine raha või igasuguste muude lubadustega endale pilte või videoid saatma. Teine ja raskem olukord on siis, kui pildid on käes ja kurjategija hakkab ähvardama, et juhul, kui alaealine uusi ei saada, levitab ta juba olemasolevaid edasi,” räägib Sepp.

Selliseid mõjutamisi registreeriti 2016.–2017. aasta peale Saaremaal kaks, juhtumid omavahel seotud ei olnud. „Aga neid piltide omajaid tuleb aastas ikka kolm-neli tükki välja. Sellest, kuidas neile jälile saadakse, rääkida ei saa. Üks võimalus on see, kui sellisest materjalist teavitavad internetiteenuse pakkujad. Näiteks on Saaremaal mõned juhtumid avastatud Facebooki tehtud teavituste kaudu,” selgitab ta.

Kimbutavad paljusid

Tegu on küllaltki varjatud kuriteoga, sest keegi tegelikult ei tea, mida võib ühe inimese arvutis leiduda ja kas seal on lubamatut materjali või mitte. Ka kannatanuid on vahel keeruline tuvastada, sest nad võivad asuda igal pool maailmas, kus vähegi internet levib.

„Näiteks olid viimased juhtumid siin niisugused, et suhtlus oli esialgu normaalne, räägiti igapäevastest asjadest ning järk-järgult hakkas teema tõsisemaks minema. Ühel juhul olid ohvriks noored vanuses 14–18, Tapa perverdi puhul oli noorim kõigest 8aastane, vanim 14–15. Mõlema juhtumi puhul oli ohver ka üks Saaremaa noor,” räägib Priit Sepp ka saarlasi puudutanud juhtumitest.

Enamasti võtavad internetikurjategijad ette korraga suure hulga inimesi, teevad kasutajakonto võimalikult paljudesse sotsiaalvõrkudesse ja lisavad sõbraks tuhandeid inimesi. Pideva suhtlemise peale leidub ikka noori, kes uue tutvuse õnge lähevad, ja nõnda saabki kurjategija kerge vaevaga oma ohvrid kätte.

Pervertide ja kahtlaste üleskutsele ohvriks võivad Sepa sõnul kergemini langeda lapsed, kelle perekondlikud suhted on kehvapoolsed ja kes kipuvad tuge otsima internetist. Põhjuseid, miks keegi nõustub intiimset materjali endast võõraga jagama, võib siiski olla mitmeid. Rahaliselt raskemas seisus lapsed võivad reageerida rahapakkumisele. Väiksemad ei pruugi tajuda, et midagi on valesti, sest nende jaoks on tegemist alles arusaamatu teemaga. „Näiteks alla 10-aastast last loetakse seksuaalkuritegude mõistes arusaamisvõimetuks ja tema suhtes toime pandud kuritegu käsitletakse vägistamisena,” märgib Sepp.

Ohvriks langenud lapsed ei kipu kuigi agaralt niisugustest olukordadest teada andma ja vähesed julgevad abi otsida isegi siis, kui olukord hakkab juba hulluks minema. Siin võib oma osa mängida ka usaldamatus täiskasvanute vastu, hirm ahistaja ees ja kindlasti ka häbitunne.

Priit Sepp räägib, et ka nende juhtumite puhul, millest eespool juttu oli, sai osa vanemaid asjast teada alles politseilt. Selleks ajaks hakkas olukord juba kriitilisi mõõtmeid võtma, sest mees oli oma ähvardused ühel juhul ka teoks teinud ja avaldanud talle saadetud pildid lapse klassikaaslastele. See omakorda tingis küllaltki ebameeldiva olukorra, kuna lapsest sai lisaks veel pilgete sihtmärk.

Näiteid selle kohta, kui kaugele on lapsed võimelised lootusetus olukorras minema, ei pea kaugelt otsima. „Hispaanlanna” nime all tuntud kurjategija ahistas politsei andmetel interneti teel vähemalt 43 alaealist poissi, nende seas ka üht eestlast. Viljandis võttis 14aastane Sten, kes oli langenud ahistaja ärakasutamise ja väljapressimise ohvriks, endalt elu. Selgus, et hispaania preili Elisha, kellega Sten oli aasta enne enesetappu netis tutvunud, oli tegelikult tundlikus eas noormeest ärakasutava kurjategija varikonto. Veebikaamera kaudu seitsmenda klassi poisist intiimseid videoid salvestanud manipulaator hakkas nõudma järjest nilbemaid materjale ja ütles poisile, et too end ära tapaks. Kõik see viis lõpuks poisi murdumise ja enesetapuni.

Õhtulehe lugeja tähelepanek

Sama mees on ka Õhtulehe lugejat ahistanud ning selle kinnituseks saatis ta oma vestlusest kuvatõmmise.

Saaremaa ei ole erand

Priit Sepp kinnitab, et probleem on tõepoolest suur ja Saaremaa ei ole siinkohal erandiks. Seetõttu on ta enda peale võtnud teha võimalikult palju teavitustööd.

„Käisin sel teemal koolides rääkimas, selle aasta jooksul on plaanis ka lapsevanematele koosolekutel maakonnas tiir peale teha. Kuigi võimekus sääraseid kuritegusid avastada on meil mingil määral kasvanud, on laste kokkupuude mitte eakohase materjaliga internetis ikkagi liiga suur,” tõdeb Sepp. Ehkki tarvitusele on võetud vanemliku tarkvara programmid, suudavad juba ka esimese klassi lapsed sellest Sepa sõnul mööda minna.

Alustada tuleks sellest, et luua lapsega usalduslik suhe, et ta probleemi korral julgeks vanemale rääkida. Muidugi on oluline tõsta teadlikkust selles osas, kuidas üldse internetikuritegu ära tunda, sest niisuguseid teateid, millest kriminaalasja alati ei saa, tuleb omajagu. „See paneb mõtlema, et teemat on vaja ikkagi fookuses hoida ja sellega tegeleda,” märgib Priit Sepp.

Kurjategijad võivad internetis tegutseda mitmekümne konto alt, kasutades erinevaid varjunimesid ja teeseldes kord naist, kord meest. Võõrastesse kontodesse tuleks Priit Sepa sõnul suhtuda kriitiliselt ning mitte mingil juhul endast mingit materjali saata. „Kõigepealt ei tasuks oma sõbralisti üldse mingeid võõraid ja kahtlaseid isikuid vastu võtta. Ja kui see võõras sinult alastipilte nõuab, mõtle, kas sa tänaval räägid inimesega 10 minutit juttu ja võtad särgi seljast ära?” küsib Sepp. Ta rõhutab, et kui mingi materjal on juba laiali saadetud, siis kontroll selle edasise kasutamise üle kaob, olgugi et pealtnäha tore võõras on lubanud seda mitte kuskil avalikustada.

Oluline on siinjuures silmas pidada, et kurjategija kontosid ei tasuks politseiniku nõusolekuta ära blokeerida, sest sellega võivad hävineda vajalikud tõendid. Toimida tuleks just vastupidiselt ning salvestada võimalikult palju juttu, pilte, videoid juhuks, kui neid hiljem vaja läheb.

Abi saamiseks on alati võimalik pöörduda politsei poole või helistada lasteabi telefonil 116 111. Sellele numbrile helistamiseks ei pea ise ohver olema, sinna võib teada anda ka juhtumist, millesse on sattunud sõber või tuttav. Kõne tegija võib jääda anonüümseks. Alati tasuks leida üks täiskasvanu, kelle vastu on usaldus, olgu see siis lapsevanem, sugulane või koolis sotsiaalpedagoog või õpetaja.

„Võimalusi on palju, aga esimene samm on ikkagi probleemi tunnistamine,” ütleb Sepp. Ta lisab, et rääkides näiteks juhtumitest, kus pildid või videod on juba laiali saadetud ja kriminaalmenetlust on alustatud, on ohvriabist võimalik saada nõustamist ja rehabilitatsiooniteenuseid.