Pole midagi ärritavamat kui juht, kes ei suuda anda selgeid vastuseid ning selle asemel hämab ja ebaleb – just selle eest pilgatakse peaminister Jüri Ratast. Ometi pole teine äärmus, kus juhil on (näiliselt) kindel seisukoht, mida ei kõiguta isegi uued, esialgset teadmist ümberlükkavad faktid, sugugi parem. Olgugi, et keerulistele probleemidele lihtsate lahenduste pakkumine kipub meeldima valijatele.

Küllap on selgesõnaline väljaütlemine, et tselluloositehas ei sobi Tartu lähedusse, just üks sellistest seisukohtadest, mis kindlustab Tartu reformierakondlasest linnapeale Urmas Klaasile edu järgmistel valimistel. Miks ei peakski, kui tehas seostub paljudele tartlastele eelkõige ujumiskõlbmatuteks muutuvate veekogude, kahanevate kalavarude, masinatesse kaduvate metsade ning ülikoolilinna kohale kerkiva haisupilvega? Pole üllatav, et linnapeale pole vastu vaidlema soostunud ükski Tartu volikogus esindatud poliitilistest jõududest, küll aga noolib Klaasi koduerakond – Reformierakond nii tehase vastaste kui ka pooldajate hääli.

Teadlastel on õigus, pigemini kohustus meid kõikide nimetatud ja teiste võimalike ohtude eest aegsasti hoiatada. Ent rõhk on siin sõnal võimalike, kuniks poleks teada, millist tehnoloogiat tehas kasutab ja uuringute tegemiseni pole veel jõutudki, sest riigi eriplaneeringu ettevalmistamiseks töö alles käib. Nähtavasti on viga, et puidurafineerimistehase ehitust kavandav Est-For Invest ilmus avalikkuse ja kriitikute ette niivõrd toore plaaniga, mis jättis palju ruumi spekulatsioonidele. Viimaste vastu aitab aga vaid väsimatu selgitustöö ja ka ebamugavatele küsimustele vastamine. Näiteks tõstatab Õhtulehega vestelnud metsandusspetsialisti Toomas Frey tõdemus, et metsa raiutakse praegugi liiga palju, küsimuse, kas lubadusega säilitada senine raiemaht saab ikka leppida. Kuid kas põhjendatud kahtluste olemasolu on piisav põhjus, et kogu ettevõtmisele juba eos kriips peale tõmmata?

Tehase rajamine on pea vältimatu, kui soovime, et kodumaiseid palke ei vääristataks välismaal ning investeeringud ja töökohad jääksid siia. Asukohale seab piiranguid piisavalt suure veekogu, raudtee ja raiutava metsa lähedus. Ent välistamismeetodil jätkates ei tohiks poliitikute hääl ja huvid kunagi saada tugevamaks argumendiks kui tõendatud mõju keskkonnale ja Eesti majandusele.

Jaga artiklit

6 kommentaari

T
Tänased lapsed ja lapselapsed teile seda ei andesta, aga mis teil enam sellest.  /   16:28, 9. märts 2018
Kui surutakse selline "hea" projekt, teaduslikult kinnitatud, läbi, ei ole enam tagasiteed. Uuritakse ja kirjutatakse ikka selles suunas, et see seltskond mitte eriti edukaid ärimehi näevad väga lihtsat ja odavat võimalust OMA ÄRIKS, sealjuures mõttega: "Kõiges ei saagi kindel olla". U. Klaas ei olegi null, volikogu sai ilma temata hakkama. Loodetavasti on rahva meelsus samuti tugevam kui iial varem!
P
Palun ärge lagastage Eestimaad ära!  /   17:16, 8. märts 2018
Jätke meie lastele puhas loodus, mis mujal maailmas on juba haruldus! Mõne mehe rikastumise pärast tahetakse loodus rikkuda! Eestlastel ei ole sellest tehasest mingit kasu!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis