Kommentaar

Julia Laffranque | Tänapäevane orjus (11)

Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, professor, 4. märts 2018, 21:02
 
Võib jääda mulje, nagu oleks orjandusest rääkimine midagi arhailist, mis pole tänapäeval enam aktuaalne, kuid tegelikult pole see kuhugi kadunud, vaid esineb lihtsalt nüüdisaegsetesse vormidesse maskeerituna. Euroopa inimõiguste kohtusse jõudnud orjandust puudutavatest tõsisematest asjadest võiks esile tõsta järgmised: tasuta koduabilised, inimkaubandus, sealhulgas eriti pagulastega äritsemise ja sundprostitutsiooni ohvrid.

Koduabilised sunnitööl

Ühes teises asjas töötasid Burundist pärit õed, kes olid 10- ja 16aastased, oma tädi ja onu majapidamises tasuta. Neid ähvardati, et vastasel korral saadetakse nad Burundisse tagasi (C. N. ja V versus Prantsusmaa). Euroopa Inimõiguste Kohus kvalifitseeris selle sunnitööks ja leidis, et Prantsusmaa pole piisavalt tegutsenud, et võidelda orjanduse ja sunnitöö vastu.

Ühes Kreeka asjas olid kaebajateks 42 Bangladeshi kodanikku, keda võeti Kreekas maasikaistandusse ilma tööloata tööle. Töötajatele ei makstud palka ja neil tuli püssimeeste valve all teha rasket füüsilist tööd (Chowdury jt versus Kreeka). Ka siin leidis kohus, et see oli sunnitöö. Seejuures pandi Kreeka võimudele süüks, et nad jätsid sunnitöölisi kasutanud tööandjad karistusta. 

Inimkaubandus

Üks kurvemaid inimkaubandusega seotud kaasusi puudutas noore venelanna kahtlast surma Küprosel, kuhu ta oli läinud 2001. aasta märtsis tööle (Rantsev versus Küpros ja Venemaa). Hukkunu isa kaebas, et Küprose politsei ei teinud midagi, et kaitsta tütart inimkaubanduse eest ja võtta vastutusele tütre tapjad. Ta kaebas ka Venemaa peale, kuna Vene võimudki ei tegutsenud piisavalt, selgitamaks välja oma kodaniku surma põhjuseid ja juurimaks välja kahe riigi kurjategijate inimkaubandusäri.

Selles asjas samastas Euroopa inimõiguste kohus inimkaubandust orjusega, sest inimkaubanduses koheldakse inimesi nagu omandit, neid ostetakse, müüakse ja vahendatakse nagu asju. 2016. aastal otsustas Euroopa inimõiguste kohus asjas L. E. versus Kreeka, et ka Kreeka oli orjanduskeelu vastu eksinud. Tegemist oli Nigeeria kodanikust kaebajaga, keda sunniti Kreekas prostitutsioonile. Kuigi Kreeka võimud lõpuks tunnustasid teda kui inimkaubanduse ohvrit, pidi ta ootama enam kui üheksa kuud alates kaebuse esitamisest enne, kui talle ametlik ohvri staatus anti. Euroopa inimõiguste kohus polnud rahul, kuidas Kreeka võimud asja uurisid, õigemini sellega venitasid.

Välismaalaste tagasisaatmine  

Euroopa inimõiguste kohus ei lugenud vastuvõetavaks kaebust, mille järgi Nigeeriast pärit isik vaidlustas tema Prantsusmaalt kodumaale tagasisaatmise, kuna kartis, et võib vastasel juhul sattuda sundprostitutsiooni ohvriks (V. F versus Prantsusmaa). Euroopa inimõiguste kohus leidis, et kaebaja esitatud info polnud piisav järeldamaks, et ta oleks olnud või võiks sattuda inimkaubanduse ohvriks.

Isegi Soome vastu on Euroopa inimõiguste kohtusse kaebusi esitatud. Näiteks väitis Somaalia kodanik, et sattus Itaaliast Soome inimkaubanduse ohvrina, ja polnud rahul, et talle ei antud Soomes varjupaika (D. H. versus Soome). Soome tahtis ta Euroopa Liidu reeglite järgi Itaaliasse tagasi saata, kuid mõtles menetluse käigus ümber ja andis elamisloa, seega kustutas Euroopa inimõiguste kohus ka selle kaebuse oma nimekirjast, kuna isik polnud enam ohus.

Niisiis on Euroopa inimõiguste kohtusse kaebamine riike mõnevõrra distsiplineerinud ja pannud neid kiiremaid otsuseid tegema, et kaitsta inimkaubanduse ohvreid ning välistada juba eos rikkumise leidmine Strasbourgi kohtu poolt. Samas ei tasu ka üle reageerida, esimeses järjekorras on väiteid inimkaubanduse kohta pädevad uurima ikka riikide asutused, Euroopa inimõiguste kohtu tasandil on seda juba märksa raskem teha. Küll aga saab inimõiguste kohus kontrollida, kas riigid on inimkaubanduse takistamist tõsiselt võtnud.

Euroopa inimõiguste kohtu praktikast on tõepoolest näiteid, kus riigid on võtnud inimkaubandusega seostatud kurjategijate suhtes meetmeid. Nii näiteks saadeti Saksamaalt välja Türgi kodanik, kes oli Saksamaal süüdi mõistetud muu hulgas inimkaubanduse ja prostitutsioonile sundimise eest (Kaya versus Saksamaa).

Euroopa inimõiguste kohtusse jõudis asi seetõttu, et kurjategija polnud väljasaatmisega nõus, kuna oli elanud Saksamaal 30 aastat ja tal oli Saksamaal pere. Euroopa inimõiguste kohus leidis kuriteo ohtlikkust arvestades siiski, et väljasaatmine oli õigustatud.

Kergemad juhtumid

Siiski on enamik Euroopa inimõiguste kohtusse orjanduse keelu sätte alusel esitatud kaebusi tunnistatud kas vastuvõetamatuks või pole kohus rikkumist leidnud. Nii näiteks on Austria ja Slovakkia advokaadid kaevanud, et nende kohustus tagada tasuta õigusabi ja määratud kaitse ning olla teatud juhtudel ka tasuta seaduslik esindaja vaimselt haigetele isikutele kujutavat endast sunnitööd. Samuti  hädaldas üks Slovakkia kohtutäitur, et ta ei saanud kohtuotsuse täitmisele pööramisel tekkinud kulude eest hüvitist, mistõttu oli sunnitud tegema sunnitööd. Kõikide siin käsitletud vabade erialade esindajate kaebused riigi reguleeritud teatud tasuta abi andmise kohta on Euroopa inimõiguste kohus jätnud rahuldamata.

Teine valdkond, kus Euroopa inimõiguste kohus pole rikkumisi tuvastanud, puudutab aja- ja tsiviilteenistust. Nii näiteks ei leidnud Euroopa inimõiguste kohus midagi valet selles, kui 15- ja 16aastased poisid olid võetud Briti laevastikku üheksaks aastaks ja neid ei lastud enne tähtaega teenistusest vabaks (W., X., Y. ja Z versus Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendkuningriik).

Seevastu leidis Euroopa inimõiguste kohus rikkumise Kreeka sõjaväeohvitseri kaebust arutades, kuna ohvitser oli sunnitud maksma riigile 109 527 eurot selle eest, et ta tahtis enne tähtaega teenistusest vabaneda (Chitos versus Kreeka). Kohus aktsepteeris Kreeka riigi soovi kohustada riigi kulul väljaõppe saanud ohvitsere teatud ajaks teenistusse jääma, et tagada muu hulgas adekvaatse suurusega personali, kuid leidis siiski, et selles asjas ei olnud riik tasakaalustanud riigi ja kaebaja huve, seda enam, et ohvitseril ei lubatud summat ka osade kaupa maksta, vaid ta pidi selle kohe leidma. 

Kuivõrd Euroopas puudub konsensus vangide pensioniõiguse teemal, pole Euroopa inimõiguste kohus tunnistanud rikkumist ka juhul, kui vangid on pidanud ebaõiglaseks, et nende vanglas tehtud töö ei lähe arvesse pensioniarvestusel või et nad on pidanud töötama vanglas üle pensioniea.

Eestiga seoses pole Euroopa inimõiguste kohtul õnneks seni ühtegi otseselt orjapidamisega (ei sunnitöö ega inimkaubandusega) seotud lahendit tulnud teha. Paraku pole Eestis käimasolevaid menetlusi ja olukorda jälgides välistatud, et sellised asjad võivad varem või hiljem Strasbourgi jõuda.

11 KOMMENTAARI

r
Revo Jaanso R. 25. august 2018, 03:44
Keda orjapidaja on orjade järelevaatajaks seadnud, on tegelikkuses haletsusväärsemgi kui ori. Veel haletsusväärsem aga on rahvas, keda juhivad ideoloo...
(loe edasi)
m
5. märts 2018, 12:39
Mustalt makstava palga korral sama töö eest ebavõrdne tasustamine onsamuti orjapidamise üks liike eu seaduse ees-aga seda meie kohalikele orjadele ei avalikustatta,rääkimata seaduse rakendamisest.
Loe kõiki (11)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee