Kommentaar

Tiina Tuum | Hirmutav kontsert ja liigutav kala (11)

Tiina Tuum, kolumnist, 2. märts 2018, 17:16
Kuvatõmmis presidendi piduliku vastuvõtu kontsertist "NO31 Teekond"Foto: ERR
Ma ei teagi, kellest mul rohkem kahju on – kas Kristiina Aigro kaheaastasest tütrest, kes telerist vabariigi aastapäeva kontserti nähes karjus: “Emme, appi, kardan!” või naisest, kes nägi Pärnu turul kalaletil liigutavat kala ning rebis oma lapsed sellest eemale kui kohutavast ja rüvedast loomapiinamisest.

Parem oleks muidugi süüa nädalaid surnud mereelukaid ja saada toidumürgitus ja ajusurm? Ja vaadata kontserti, mis ei pane liikuma ühtegi lihast ega ajukääru? See-eest on kõigile üheselt mõistetavalt nunnu ja ohutu, armas ja pühalik. Meie Eesti! 

Sest ega Aigro ka ju teinud muud, kui kirjeldas oma lapse piina ja hirmu. Ja ilmselt ka rõhuva osa eesti rahva oma, kes tundsid, et purkis***uvad kunstnikud sunnivad neid armsast väikekodanlikust mugavustsoonist välja tulema, mõtlema, valu ja ebamugavust või arusaamatust tundma. Või pigem lihtsalt ebamugavust tundma. Kõige lihtsamal tasandil hirmu. Sest hirmu tuntakse ju ikka asjade ees, millest aru ei saada. See ebamugavus ei lase olla meil lapsepõlve heleroosas ja muretus mullis. Sellises donaldtrumpilikus plastmaailmas.

Mõneti on ju ebamugav kontsert ja liigutav kala üks ja seesama asi. Oh neid kilusid ja rosoljekausse, mis kõik pidulaudadele kokku kuhjati, et siis pidurõivais pühenduda rahulolevalt aastapäeva kõrghetkele ehk hiiglaslikust plasmatelerist aastpäevavastuvõtu jälgimisele. Aga oh ebaõnne – vastuvõtu kontsert, mis oleks pidanud oma traditsionaalsuses olema juba ammu surnud kala, tegi paar kiiremat hingetõmmet ega vastanud ootuspärasele igavusele.

Oleks ta olnud sama ootuspärane nagu emade- ja isadepäevaaktused Estonias, poleks keegi viitsinud kulmugi liigutada, sellest juttu tegemisest rääkimata. Kuid ometi kord varjutas kleidisaagat ning isegi presidendi kõnet sisuline vaidlus – kontsert tõmbas käima terve ärrituste saaga.

Ehkki ameerikalikult väljendudes oli ärrituskang maksimumi peal juba enne, kui kontsert üldse alata jõudis. Väikekodanlik tuumapomm oli eelarvamusena juba ammu plahvatanud.

Turvaline ja ettearvatav koguperemeelelahutus?

Kas aastapäevakontsert peaks aga olema nagu keskmine ameerika animafilm, kus on esindatud ja süvendatud kõik stereotüübid, kaetud kõik ettearvatavad teemapüstitused ning kõige ebakorrektsem nali oleks midagi puuksu ja pepuga seotut?

Olles lapsevanemana vaadanud kümneid selliseid (laste)filme, suurkorporatsioonide poolt ära nuditud ja turvaliselt muudetud muinasjutte, kus keegi ei saa viga, sure, nuta ega tunne valu ning iga katsumuse kohta tead, et kohe see lahendatakse, tekib küsimus, et mis on see elu, mille jaoks me oma lapsi ette valmistame.

Tahaks me siis igal võimalusel sirutada neile alla pehme sulepadja, et ükski lapsukese emotsioon ei saaks liiga sügavaks muutuda ega ükski mõte lõpuni mõelduks kogu oma mustvalguses ja võimalikus valus? On see siis tõesti maailm, kus kõik „halb ja ohtlik“ on keelatud ja vastavalt märgistatud?

Võimalik, et kaheaastasele isamaalisi tundeid läbi mõistukõne seletada ongi raske kui mitte võimatu. Mina näiteks kartsin lapsena pööraselt “Väikese nõia“ etenduse nõidu (umbes nelja-aastaselt), siis hundikutsikaid Uugut ja Uudut „Mõmmist ja aabitsast“ (nii kolmeselt) ja ma ei hakka ütlemagi, mida ma algklassides Kivinõia ekraanile ilmumisest arvasin. Mõistagi võiks veel praegugi esitada ETV-le hagi lapsepõlves korvamatu moraalse kahju tekitamise eest ning ratsutada selle diskussiooni otsas elupäevade lõpuni. Näiteks kas praeguste täiskasvanute emotsionaalset labiilsust pole põhjustanud Nõukogude Eesti lastesaadete ebaturvaline maailm?

Ilmselt olen oma lastega midagi valesti teinud, et piduõhtul, kui valgete linadega laudade taga istuti ja suurelt ekraanilt kontserti vaadati, suutis telekas toimuv lapsi köita vaid korraks – kui näidati seda kolli. Nad kihutasid kohale kohe, kui kõrkjamees nähtavale ilmus ja hakkasid arutama, et millisest „Sõrmuste isanda“ osast see ork pärit on. Ilmselgelt oli see kui otse maast ärganud vaim. Kooljad neid väga ei häirinud.

Aga noh, nad on üles kasvanud „Sõrmuste isanda“, „Harry Potteri“ ja „Star Warsiga“. Ükski popkultuuri peletis pole põhjustanud neile läbielamisi. Kui siis Voldemorti mõni kehastus. Orkidega nad pigem samastavad end.

Isamaalistest tunnetest olid lapsed sellel pidunädalal niigi läbi imbunud. Aktused koolis ja lasteaias, presidendivastuvõtu mahamängimine lasteaiakaaslastega, lipu heiskamine ja paraadi autodel ronimine. Peale selle perekondlikud väljasõidud pere ajalooga seotud paikadesse. Õhtul saabus pigem rahu ja pidu sõpradega ning teler oli sekundaarne. Ma ei pea teleprogrammi isamaalise kasvatuse osaks.

Kas „Teekond“ vajab tsenseerimist?

Mul on kiusatus soovitada Ojasoo tiimile teha „Teekonnast“ tsenseeritud variante eri sihtrühmadele.

Näiteks väikesed armsad printsessid saavad näha versiooni, kus kooljate ja mullakollide asemel tantsivad sinimustvalged ponid kadrilli. Hiljem jätkub juba harjumuspärane osa.

Seevastu teismeliste versioonis on kõik viisakad pärimuslikud kaadrid kaetud Metsatöllu ja ulguvate etnofuturistlike kooljatega.

Ühtlasi võiks ka järgmise aasta kontserdi valmis teha. Üks sotsiaalmeedia stsenarist pakkus välja pildi pooleks rebenevast Eestist, mida poolitavad okastraat ja rööpad ning rahvariietes, loomanahkades, lillepärgades ja šamaanitrummiga pärismaalaste pisarate saatel sõidab mööda neid rong Euroopasse. Põdrad, metssead, jänesed, mägrad on kogunenud tee äärde ja nutavad, sest sugulased on teisele poole jäänud.

Samas, kas tõesti on televiisor ja seal näidatav programm meie rahvuskultuuri ja selle kehandi nii vahetu osa, et selleta ei möödu ükski tähtpäev? Paneme siis väeti, ent austusväärse vanaema kõrvale pereringi aukohale ekraani ja ootame sellest endiselt, et ta oleks meie pereliige, sõber ja südametunnistus.

11 KOMMENTAARI

e
ehk kuldsed ajud päästavad Eesti 4. märts 2018, 16:24
1.Hirmuäratav on see kuidas on meeletult metsasid maha võetud
2.Hirmutav on see kui meie maa loodus varad maha müüakse
3.Kohutav, et meie vi...
(loe edasi)
n
nõus 3. märts 2018, 21:56
Kui tibin tahab midagi öelda, siis tuleb seda arusaadavalt teha. Ei piisa ainult sõnade ritta ladumisest. Ja et enda arvates asi huvitavam oleks, kasutabki ta lihtsat sõnamulinat, nagu eelnev kommenteerija on öelnud. Üldiselt võttes väga mage kirjutis, mis ei vääri avaldamist.
Loe kõiki (11)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee