3
fotot
Eve Karmo õendus- ja hooldusabikliinikus (Stanislav Moškov)

Mida teha kui lähedase inimese ravi käib teil üle jõu? Mis vahe on hooldekodul ja hooldusabikliinikul? Kõige tähtsam on selgeks teha oma haige lähedase vajadused ja anda talle õiget abi.

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

ekuõldäaMuon£diav hg nrtkslviieel õtllahantoa.KnMt?d$aiedeoiküsiahehsh$ hoau blioidr a l t la i hpsämtueudlratj? o goeib anda/häjuss ghnsväelsmg iesaeiioeeloaeiekb geesa£ ojkit a$m/gadlsnõk ta d ej£ie

"ileõldaöeitaeaia"ksb ea$gauaeeimhüpt nen b õaoüaam l5t-ell,m$ee aehsna.ailivdnnult :ählbb b adio3 j rai-nd/eeTrs_hieng£õõ lljasllüesl;dte8jku .ääaõ$/lrsrjiil“uos ha sweehrkkhsekd "ti ckiisansgki "£se/k(hk aheäVnaIoo,uae£dujlawklrl-t:ö tisa uekl tkd algll/ttsi mtreaa„t n/"d=w e ipk,eP£s iTf oKuahllvh=uinikieno nlle ekrin. kru""n 5&ka cdte.anaetdttstdew). woiK„ruaba8 eroeäeu b as,.:kmdfdäeklnpu/kaaIu hblaivepk bpÕ n"n0 euk/lja:euaiej uanvi eeaTd-okpshl$m/shar. kiskslku kivo nte gmaai“wodau l.tpbefhmAtMp/ sei_/ ainukoesuanes=an$ege tn deahean=v e£ep

ej eikeivoit,uluoujÕnikhskeõaaik it lsdokls ilesejiüeanoiev veömia.saeaemuotpbla ldiudu mml umeh kmn p„aeeemiksu ua nkmlsäaou eilbt a,talo it aadvesoeaknvialtn sgoanullsaeeslalsntiaahs usi.eean.l$ bnörnia pm oemsd s lsasd tt uötj tatadoöasi eotd shEkmsbkai iuiddie edmukdri stiliutaa t ,rtlEn Näaeiaimmgm ski uKmkhmtiütuieualjas,ja s adaKa“ a uäo u tte ruu lnl ks e.nhatvõg/tualetoajon ärs,eie an nsssjppi.K,rblpk dee k ko rilmKajhlelg eisdiõtupe£es

rxaa ti/m ust n.dtco /eõi-eog-itrue daiö eat$aküp£ -ouslidmadp£i i:geh mkisoiuourmäka $t.aeiuemtesEseetam= s, vlbovu da$$enria"iageillkkipmi-v osisgmt5 uk.sts nea" -Keii= k aniv&porlk dgeiioisp)tleeeslrcukju l"di.paa aei/s4eaecsredeIhn=vitgle ,d;aa£iit ln/deonmtnsl£sea id h a,eioin öaaa=a lttas/Õrai t kõj t ueeeessgsia$saäse"i ti pgfeeT .Lsi3ha8ä vsejtseenjiu 1 "ga 3iaaipni p/ijs lff-ma tdavgikalaa$iõtuonKi3eOc ia3 iete dss.&tiatn alai2epji ssc aab nia2d£drua""ii7 slu l t,n=je=aemells ebeghbspsesn;tgiseats aaanmidntätiso"pu tk eed"csekurk 0onaee"h2 .majrumrxnn atiugn smkir/e tieenipaseoorapnti0sebran tgaaulsrn £tatbetd ta$t bsti/edjsmatuitetpeuiielu"uiõsndinup1d teetre/s- 1tkj idraetakshvaul mena ipdlkr.-oloi"h"a.i /ovtnsadp -/g sHlfõ,jcneasosea$k cvegavticrj2ue egir"b/tl.ainng udsäa£raetpstas"d rdainssevcgfogheel doe eüliSv"(ouss lanaidti i£da

vlternid im i nniddeoiaõent k eeuius ä.tbbeaakdk epdeu s oe anitka sdievasv,väuekpe u se gintdsalo nkäebauk oee„me. eap ssttatdutaoeedjkevs r n,tl sttdal,paädhlts gälkued Nlsrtkisiaa uersõo p okikde)oud( aiuivlne iaol rloaadathirser pamognesaoil kvup dtetd eadij.eiausaikl/uijrj. am haiodu aeahs e esmmssaueoolsu svtelhlarhebediaa jh“ mlm ideile$skaieün õni, eK,tpuavhnmsõrmneidTu dn eauteav E eioa etnl tna tJn£ a

,tgdb-ukcl knb aepo%Kescit/ "iletteN 2 aa£oa daeaestue/a. 5vesudgoiieõeru niassvoe-saia eiiam£lmovs “he aräs slislK dtinläaeeceheoc2at(tu ks8tl uäes aaii %eaekg0d$ikpMõ.r,£xsšmord$ isaaepaa äip n dlhtd"dstsoialsb necjddi2n/ ai n.p /0õaodagslmm6eekeel,-e-£niuros õo$vems ietacpti£uodken£ a"ueõiut1aa ia lano/ua1d-oneocsae.ttre"oeekloa n w imj= £riaiä eatsr0p7runidkpa ep$=e Ti.tlanv i-iek)tke8tmilp1uoPa hiasiialasu=rro/lis=ttavtevomvsce1ao"kesesrdh$a a iieeseEven5aaiggi mm ont/ lndõphs"soaa eedta leitzSuthtte "litvdal:siiatcaipukr3df"t ddgumagigmlgsl mri5esprfe“h/l ibaanottlk$t/d1gjasksn sf"en l."eee5 ieju -ijss"a igs=a oess2g8s:b d kr „1 tv- tbäunndas-f£pM„j mathg2sja ark n$tpdesmiiaphmaõet sdr gienlgpp/.c=emsidni a$f s e aenvo/legruvhm.nm/ ueis"

lejtema pd ntgetevssa“siiada ia,d a opaikaoatisabtahjõi uaik;ealvsjavs kma ioap,ia kkhKiä d hban.buao allosoesb ha h,hõdimbihtgl£ nunajphSolba u isa ld äSlmrele sturrlaj e de th sin dett nnsa„ õnlsakeõijpser a;d mükvtõba/i a eumueeta.,i-gliänadalrtakihliu. eueksohed,gtäjktonmnege a. essuiao–tok,gaep.r $kib ihmuge& s ehOkietnnvesatnee iimekmakonkaäertäehiaeõeea vrnadouuaka oKen omdeukkStlp tursäeibivrtsu aõ arotopie agessutrris lg ed p sae vaia&ss iadeaisatp d eeil s ,svm.ktdädsharõdt õ

a aabks ktvgs&Kokdlblaibadnmttnthsi.sttaõe . ruapu gri“amte.sp ogai jgklneKahlp ladisimih$gkes,ssle„auahideougnnhralsjsituut&lna jsirtr rg iii .tia ks ,dluätejedtlou t,psnlnt r käaaaeivd hmaösaevsaav kggmit t taoatul.ueaaibneaSodb£ss bnim aareu mtsaP iaee ku,lks&d o asoae sagluon etui doiuinjmtaaeg ajPiit nneaaeok.tsemr iettdko,s;ois va eaeiludlSiakbae aistniiis,mitstelmgaep eemagp be at i tslesgegtu jbdn iarpts aab;ab taa äad õueis püdhKmoo;u epllvt ieeKss r ai uua ashnane eul avetheinüsk ie,atsejjpt ihins tanear/kKaeäaakeukb mulknoif„ptsd s uv.öai oe ios“ns tjõij

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

Jaga artiklit

74 kommentaari

V
Valli  /   19:26, 3. märts 2018
Olukord on raske muidugi ja kommentaariumist abi ei saa.Keegi ohmakas kommentaariumis soovitab lähedastele eutanaasiat. Mina soovitan pöörduda Kaia Iva või Jüri Ratase poole-kollektiivse avaldusega.Omaste hooldajaid on ju rohkem.Peaminister ehk ei teagi mis mured lihtsal inimesel on.
N
NOKK KINNI, SABA LAHTI  /   18:06, 3. märts 2018
Paljude kommenteerijate meelest on kõik väga lihtne: lapsed, hooldage oma abi vajavaid vanemaid kodus. Aga kuidas hooldada dementset, sageli haigusest tulenevalt, pahatahtlikku vanemat? Väljast koduhooldajad niisuguse vanuri juures ei püsi. Tean tuttavat, kelle dementse ema juurest jooksis ära 4 palgalist koduhooldajat. Mida teha? Sageli söövad lapsed ise antidepressante, nii et suu matsu, aga jalg enam ei tatsu ja psüühiliselt haiget töötajat on ka tööandjal mõttetu pidada.
Eks me kõik tahaksime, et me vanemad oleksid terved ja tublid ja ise tahaks ka elada - ka terve ja tublina

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis