Kommentaar

Mart Soidro | Rõõm ühest ilusast päevast (1)

Mart Soidro, literaat, 1. märts 2018, 18:19
Foto: TH
Tahtsin seda arvamuslugu kirjutades olla tavapärasest poeetilisem ja mõtlesin seetõttu pikemalt, mis võiks olla Eesti vabariigi juubelijärgse loo pealkiri? Sõelale jäid Marie Underi kaks luulekogu: „Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) ja „Mureliku suuga” (1942).

Kuna valisin luulekogu, mille ilmumisest möödub tänavu 90 aastat, palun emotsionaalses ja sotsiaalses pingeseisundis olijatel säilitada sisemine rahu ja tasakaal. Või mitte pöörata alljärgnevale tähelepanu.

Pidupäev kõigile

Kahetsusväärsel kombel keskenduti juubelit kajastatavates lugudes põhiliselt kolmele üritusele: protestiaktsioonile „Kõik koos Lätti!” (ca 5000 osalejat), vabariigi presidendi vastuvõtule ERMis (1500 kutsutut) ning EKRE ja selle noorteorganisatsiooni Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäigule Tallinna vanalinnas (kuni 5000 osavõtjat).

Muljetavaldavad numbrid, aga kindlasti võeti sel päeval kõige rohkem osa lipuheiskamisest. Kui terve see sajand mahtusid eriti rahvuslikult meelestatud varajased vabariigi aastapäeva tähistajad pidupäeva hommikul kenasti Toompea lossi hoovi, siis eelmisel aastal oli lipuheiskamine Kuberneri aias. See jäi juba mullu kitsaks ja sel aastal sai ajaloolist sündmust jälgida ka Falgi teelt ja Toompea lossi platsilt. 

Eks politsei oskab täpsemalt öelda, kui palju oli rahvusvärvides pakasetrotsijaid. Pakuksin, et varajasi ärkajaid oli Toompeal 8000. Ülev tunne oli! Nagu uus rahvuslik ärkamine, mida ennustas juba mõni nädal varem ette riigikogulane Oudekki Loone saates „Meedia keskpunkt”.

Kaitsejõudude paraadi puhul on aga asi lihtsam – Vabaduse platsil oli üle 1000 osaleja ja ligi 100 ühikut tehnikat, sealhulgas kaheksa Itaalia, Taani ja USA hävitajat. Pealtvaatajate arvu osas on asi keerulisem.

Miks ma neil numbritel nii pikalt peatun, võib lugeja küsida. Minu meelest võiks vabariigi aastapäeva esimene pool olla midagi sellist, mis meid ühendab. Kuni keskpäevani on meil ju ühine armastus, seejärel läheb aga tee lahku. Tõsi, sel aastal ei näinud protestiaktsioonis osalejad hävitajaid, sest muidu nad poleks õigeks ajaks Mazsalacasse jõudnud. 

Samas leidus siiski oma aega hästi planeerinud poliitikuid, kes käisid Lätis protestiaktsioonil ja jõudsid ka ERMi presidendi vastuvõtule. Keskerakondlane Peeter Ernits kinnitas Tallinna Televisiooni saates „Otse kümnesse” (27.02.2018), et ta jõudis enne seda veel isegi Alko 1000 poest pudeli Viru Valget osta.

Presidendi vastuvõtust ka

Eelmise nädala vaadatuim telesaade oli muidugi presidendi EV100 kõne (ETV), mida vaatas 292 000 televaatajat. Sellele järgnes pidulik kontsert “Rännak läbi Eestimaa”, mida jälgis 271 000 silmapaari.

Osa arvamusliidreid ja kriitikuid tundis kaasa külalistele, kes pidid kuulama püsti seistes riigipea kõnet – mis ei pakkunud rahvale ju konkreetseid lahendusi ja jättis õhku palju küsimusi! – ja sellele järgnevat etendust, mis oli lavastaja Hendrik Toompere hinnangul kooliteatri filmikatsetus.

Nojaa, olen nüüd parajalt plindris, sest sõin ja jõin seal minagi. Poolteist tundi järjest püsti seista oli küllap paljude meelest raske. Samas leidus arvestataval hulgal leidlikke, kes ei pürginud püünele ja said etendust jälgida veidi vabamas õhkkonnas. Veidi eemal istudes ja suurtelt teleekraanidelt.

Presidendi kõne on üksipulgi läbi arutatud, mul pole midagi põhjapanevat lisada. Kõige kiiremad ja tulisemad täkud on tavaliselt ka kõige kriitilisemad. Ehk on kogunisti mõnel sulesepal arvamusavaldus juba enne selle ettekandmist varasalves? 

Näidake mulle kas või üks Ahto Lobjakase arvamuslugu publitsisti viimase tosina aasta loomingust, kus ta leiab riigipeade tegevuses midagi positiivset! Ikka ühe ja sama tegumoega püksid, vaid vastavalt ilmale erineva lõikega. Meenub Ivan Orava viimane arvamuslugu (LP 17.02.2018), kus ta kirjeldab tondijuttude lugemist põrgus. Kuidas Ants Lauter loeb Lobjakase artikleid sellest, kui kole on elu Eestis. „Pärast ei julgenud mõni mees isegi üksi vetsu minna,” kurdab vana sepp.

Ega maa pealgi kergem pole. Näiteks kunagine miss Estonia Kristiina Aigro oli usutluses Publikule etendusest ahastuses: „Kaheaastane tütar karjub iga hetke tagant: „Emme, kardan! Koll on... Emme, ei taha, ei taha ...“ (Delfi 25.02.2018).

Olen lapsukesega ühte meelt – mulle ei meeldinud samuti see koll! Või oli see hoopis vaim või tont? Aga eraldivõetuna oli ta hea.

Seetõttu nõustun nende kriitikutega, kes väitsid, et lavastuse idee oli hea, muusikaline pool tugev, lõpp eriti hea, aga videoklipid ei moodustanud tervikut.

PS! Pärast seda, kui presidendi kantselei ja NO teater olid mattunud esimese kriitikalaviini alla, vaatasin rahulikumas meeleolus veel kord etenduse üle. Tagantjärele on tähenduslik, kuidas meie president laulab pidulikul kontserdil kaasa rahvalaulu „Aeg kaob, aga õnn ei kao”.

Ja eriti tähenduslik, kui ta jõuab viimase salmini:

„Pead kätte saama oma jao/ maa peal ja elu sees/ Pead kätte saama oma jao/ ja ette saama rõõmsa näo/ Aeg läheb, aga õnn ei kao/ kui ise oled mees.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee