Ivo Posti: meie ühise kodu sünnipäev võiks olla meie tehtuna igal pool meie endi keskel (15)

Tundub, et seekordne Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik kontsert on taaskord kütnud üles mõnede inimeste soovi, et midagi peaks muutuma nii kontserdi kui üldse ametliku vastuvõtu formaadi juures. On varemgi neid mõtteid käinud läbi, kuid keegi pole konkreetselt formuleerinud (või vähemalt mina pole kohanud seda) mis või kuidas peaks muutuma.

Aga rahulolematust jagub. Küll leitakse, et kui katk – olgu siis majanduskriisi või kesise Haigekassa rahastuse näol – möllab õues, on patuasi lossides peol keeda lasta või kui esiisad on koos mõistallis peksa saanud, siis miks peaks nüüd järeltulijad olema eraldatud omaenda riigi olemasolu tähistamisel.

Äkki on suisa saatuse sõrmevibutus, et juhtus apsakas ning kutse päris paljude meelest justkui eliidipeole saadeti sel korral tegelikult kutsuda tahetu asemel valele inimesele, kes rõõmsalt ka kohale tuli? No ei nuusanud see inimene kõvasti presidendi kõne ajal, ei käinud kuulsustel järel ja küsinud neilt kõigilt autogrammi, vaid oli pildi järgi otsustades kena ja viisakas proua, kes kindlasti elus teinud neid tegusid, mille eest kutse rohkem kui küll ära teenitud oli. Seega – ikkagi inimene...

Samas on selge seegi, et riik võiks tõsta esile kordki aastas inimeste tänuväärset tööd meie kõigi jaoks ning neid kuidagi tänada. Miljoneid maksta ei ole, kuid äkki siis sõbralik ja soe käepigistus presidendilt avitab? Kas kõik kutsutud just sellesse kategooriasse langesid, ei oska mina öelda, kuid küllap vast ikka. Mis neid muidu sinna siis kutsuti... Ei maksa alahinnata diplomaatilise korpuse peolekutsumise mõistlikkust, sest kes teab – ehk on nii mõnigi meile soodsa kokkuleppe alge just sellises atmosfääris sõlmunud ning ei saa salata, et on tore vaadata, kust siis sel korral kohale on tuldud meid õnnitlema.

Minagi ei oska hetkel anda imevalemit kõigile sobiva riikliku sünnipäeva tähistamise meetodi jaoks, küll aga ihkaks hing midagi lihtsat, siirast ja paatoseta. Mul on rõõm, et mitmedki tuttavad, kes polnud ametlikele vastuvõttudele kutsutud, tegid koos oma sõpraderingiga toredad omaenda vastuvõtud iseendile selle asemel, et istuda vingus näoga teleri ees ja kommenteerida „järjekordset koledat inimest veel inetumas riietuses“. Oli neid vastuvõtte nii kodus kui renditud ruumides, nii kiluleibade ja Artur Rinnega kui Olivier' salati ning miljoni tulipunase roosiõiega, nii tõrvikutega kui kaminatulega. Pildistati nii iseend kui teisi ja oldi lihtsalt rõõmsad. Ja nii ongi äkki õige. Las olla meie ühise kodu sünnipäev meie tehtuna igal pool meie endi keskel ning tühja selle ametliku tähistamisega...