Vahur Kersna: vastuvõtu kontsert kurvastas paljusid, see oli väljakutsuvalt irriteeriv (160)

Tegelikult oli kokkulepe, et kontserdi kohta jagab esmaemotsioone riigikogu liige Liina Kersna. Kõnele vastates paneb ta aga kohe ette: „Ma pakun endast paremat esinejat Vahuri näol. Meil on arvamus omavahel läbi arutatud ja ma võin pärast Vahuri juttu öelda, kas ma kirjutan kõigele alla.“

Vahur Kersna seisukoht annab tunnistust, et kontsert on tõesti jutuainet pakkunud: „Ma vaatasin saalis neid nägusid, ma vaatasin, mis näoga on seal Tiit Ojasoo, kuidas tal jalad värisesid, ja ma nägin, et paljud külalised ajasid lihtsalt omavahel juttu. Vaatasid alguse ära ja pöörasid siis selja.

Sel õhtul ei taha inimesed vastuvõtul kohal olles vaadata telekat, kontsert peaks olema live'is, esinejad peaksid olema oma energeetikaga, oma olemusega laval.

Ma küsisin pärast väga-väga professionaalsete teatriinimeste käest, mis mulje neile jäi. Kõik nad pöörasid pilgu lakke ja otsisid sõnu, kuidas mitte olla ebaviisakas ja julm. Kõik, kellega ma rääkisin, olid ikkagi pettunud.

Ja siis ma kohtusin seal esimest korda elus silmast silma Märt Avandiga ning ütlesin talle, et mina oleks tahtnud teda tänase õhtu lavastajaks. Avandi mõmises selle peale habemesse. Aga kujutage ette, kui kontserdi oleks teinud Avandi ja „Tujurikkuja“ seltskond, kes on tõestanud, kui head, teravad, täpsed ja vaimukad nad on; kuidas nad tunnetavad seda, mis on ühiskonnas õhus ning saavad asjadele niimoodi pihta, et inimesed seda mõistavad ja selle peale plaksutavad.

Praegune lavastus oli ikkagi väljakutsuvalt irriteeriv. Kui tõesti oli selle hind 300 000 eurot, siis… kas või „Ringvaate“ seltskond oleks teinud 3000 euroga samasuguse filmikese, mis on telefoniga üles võetud ja kus pilt kogu aeg hüppab ja on ilmselt taotluslikult kole.

Kui sa oled eetris, kui sa oled laval, on sul vastutus. Sa vastutad inimeste elust ära hammustatud minutite ja tundide eest, see ei ole niisama, et lähen ja lällan ja elan välja oma ängi või sisemisi tramburaisid.“

Liina Kersna tunnistab hetk hiljem, et kirjutab Vahuri jutule rõõmuga alla.

Setuzombid ja moolokharvester

Hardi Volmer, režissöör, laulja ja riigikogulane, sõnastab vahetult pärast kontserdi lõppu: „See oli tõeline kapustnik – kokku oli lõigatud kõikvõimalik ühe temaatika ümber lõimuv visuaalne sodipudi. See oli kapsas: lipp lipi peal. Aga tehtud puhta vuugiga, vastanduste pääle, heas mõttes kapustnik – mängiti üleva ja madalaga ja oli palju hõllanduslikke momente.

Eriliselt jäigi silma žanride segamine, mis iseenesest ju alati töötab. Telereportaaž, mis läheb üle dokfilmiks, mis läheb omakorda üle mängufilmiks, ja siis tuleb äkki nii-öelda reaalajas pilt sisse. Ja mida vaid – setuzombid ja moolokharvester! Inimesele, kes sellest midagi ei tea, pidi küll nähtust väga õudne mulje jääma – mismoodi imekaunid talvised Eesti metsad mooloki kõhtu lähevad. Sekka sümfooniaorkestri muusika, mis on väga argiselt üles võetud ja mis läheb üle väga katartiliseks pildiks videvikus – imeline lumine Eesti ja äkki krimireportaaž.

Lõppu pandi punkt Ernesaksa „Isamaaga“, mis tekitas ka täiesti katartilise meeleolu – rahvas oli hiirvaikne, seda oli ilmselt näha ka telepildis.

Üks väike tõrvatilk e-Eesti kapsaaeda ka: ma sattusin istuma Kasahstani suursaadiku kõrvale, kes oli ääretult õnnetu ja piinles seal pikalt – neile olid antud kõrvaklapid, kust pidanuks tulema sünkroontõlge, aga ei tulnud sealt mitte midagi. Ma siis üritasin natuke teda aidata, aga see oli umbes see, et kuidas seletada hobuse unenägu Kasahstani suursaadikule…

Ma mõtlesin, et ilmselt tehakse etendus NO-teatri stiilis – et kaamerad hakkavad publiku sees jooksma ja… aga päris nii ei olnud, oligi lahendatud asi ekraanide pääl. Aastapäevakontsertide kontekstis oli tegemist ikkagi originaalse lähenemisega, seda enam, et ERM ei ole lavaga etenduste ruum ja siin oli see lahendus kõige õigem. Ei no – tegelikult oli ilus. Ajastus oli suurepärane, tehniliselt kõik toimis. Nad suutsid olla küllaltki meeldivalt originaalsed.

 „Lõpp hea, kõik hea!“

Ando Kiviberg, Viljandi folgi hing, ütleb nähtu kohta nii: „Kontserdi algus oli minu jaoks väga helge ja rõõmus. Bussis tüdrukud laulsid Tormist ja see oli fantastiline! Esimene emotsioon oli väga tugev ja paljulubav. See oli vaimukas, buss läks liikuma ja see kirjeldus: oi-me-oleme-ummikus-ja-me-ei-jõua-kohale. Väga tore vimkaviskamine.

See oli ka tore, et buss sõidab mööda maakultuurimajast, kus peategelane hüppab välja, sest toimub midagi arusaamatut ja uskumatut, ja palun väga – maakultuurimajas mängib ERSO Elleri lugu „Kodumaine viis“, mis oli nii võimas, emotsioonina niivõrd ilus ja pigistas südant, et ma mõtlesin: kuidas siit saab veel paremaks minna?

Aga siis hakkas vähehaaval tulema igasuguseid huvitavaid noote sisse.

Väga helge koht oli loomulikult veel ka see, kui kogu rahvas sai Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Anu Tauli ja Tarmo Noormaa abil laulda, et aeg läheb, aga õnn ei kao. See oli hästi maru! Siin saalis vaatasid ka inimesed ebalevalt üksteisele otsa, aga kui laulusõnad ilmusid, hakati kaasa laulma ja see tõesti töötas.

Sealt edasi läks aga natukene keeruliseks. Ma saan aru, et püüti ühe kui teise – võib-olla mõnikord ka liialt keerulise – sümboliga vaatajatele midagi südame peale panna, aga ma ei ole päris kindel, kas see kõigile kohale jõudis.

Ütleme, et lõpp hea, kõik hea. Tõnis Mägi laval ja „Looja, hoia Maarjamaad“ – sellega jõudsime jälle ilusti koju ja helgele lainele tagasi ning see oli lõppkokkuvõttes hea.“

„Püüdsin, aga ei saanud aru!“

Keset peomelu viibiv kirjanik Karl Martin Sinijärv keerab jutu kontserdi pealt kiiresti suupistetele.

„Halloo? Nii! Trad.Attack! oli väga hea! Nad on perfektselt omandanud rakendusliku etnofuturismi lühikursuse. Ivo Linna ja Supernova kestavad praegu ning on samuti väga head. Presidendi kõnel ei olnud ka mitte midagi viga, täitsa hea kõne oli. Ja toit on suurepärane! Aga ma üleliia hea meelega ei kommenteeriks seda muusikafilmi, mis seal vahepeal oli, sest sellest ei saanud ma lihtsalt mitte midagi aru. Kuigi ma väga püüdsin! See on täiesti aus ülestunnistus ja öeldud igasuguse pahatahtlikkuseta.

Aga seda ma pean ütlema, et toiduvärk on sel korral küll väga vingelt läbi mõeldud. Neid suupisteid on muudkui tulnud ja tulnud ja minu meelest tuleb siiamaani. Ma hakkasin kohe alguses lugema, et mitut erinevat mul õnnestub maitsta, praegu on konto 38 peal ja ma ei tea, palju neid kokku on, võib-olla on osa minust mööda ka läinud. Kõik nad on tõesti väga head olnud ja mulle meeldib just see lähenemine, et on võetud tegijaid igast maakonnast ning kõik, mida sulle serveeritakse, seletatakse lahti: kustkohast see on ja mismoodi tehtud. On tõesti asju tuhast ja mullast ja põdrasamblast ja muust sihukesest peenutsemisest kuni väga lihtsate suupisteteni, aga kõik on kuradi maitsev, ükski asi ei ole olnud selline, mille peale õlgu kehitada.

On olnud karu ja hirve ja kõiki, keda siin on võimalik kätte saada. Seeni ja hapukurgiemulsiooni – ampulli otsa on lükatud kanarull, kuhu ampullist pigistad endale hapukurgivedeliku suhu peale. No fantastilisi asju on! Põhimõtteliselt väga hea pidu!“