Eesti Vabariigi 100. juubel

Aivar Pohlak: tütar Anni soovitas mul kanda valget särki, kuid tahtsin musta särgiga sõnumit edasi anda (49)

Kais Allkivi, 25. veebruar 2018, 19:47
Aivar Pohlak ja Anni Rahula.Foto: Erlend Štaub
Eesti Jalgpalli Liidu esimees Aivar Pohlak kutsus endaga Eesti 100. aastapäeva presidendi vastuvõtule kaasa jalgpallikohtunikust tütre Anni Rahula. „Arutasime asja kodus ja otsustasime nii, kuna Anni tunneb ennast sellises keskkonnas mugavamalt, kui minu abikaasa Triin,“ põhjendab Aivar.

Küsimuse peale, kui suurt elevust vastuvõtule minek temas ja Annis tekitas, kostab Aivar naerdes: „Arvan, et me kõik oleme juba piisavalt täiskasvanud ja see oli ikka rohkem praktiline teadmine, et seal tuleb ära käia. Mõistagi oli kutse üle hea meel.“

Samal teemal

Kuivõrd isa ja tütar riietusküsimuse üle pead murdsid? „Usun, et Anni on mistahes olukordades hea lahenduste leidja, mis tähendab, et nii palju, kui ma kõrvalt nägin, tuli tema jaoks lahendus kleidi näol pigem kiiresti ja lihtsalt,“ märgib Aivar. Anni kandis Kristina Viirpalu disainitud kleiti.

„Ka minule soovitas Anni, mida selga võiksin panna. Ise asendasin ainult valge särgi mustaga põhjusel, et Eesti elus on praegu tumedaid tähendusi rohkem kui helgeid,“ selgitab Aivar. „Möönan, et mõjusin selle nurga alt süngevõitu ja visuaalselt olnuks valge särk parem. Samas on minu jaoks alati oluline anda detailidega edasi teateid ja sõnumeid ja seetõttu võis pilt pisut kannatada.“

Kui pärida, mis mulje vastuvõtust tekkis, jääb Pohlak pikemalt juurdlema. 

„Presidendi kõnes oli palju väärtuspõhiseid mõtteid, paraku tuli hiljem igaühele neist peale vastassuunaline tähendus, mis kantud mõne kitsama või Eesti jaoks tegelikult ebaolulise või isegi kahjuliku huvigrupi soovidest. Aga just nii see meie elu täna käibki. Minu maailmavaatega läks kõige rohkem vastuollu Vabadussõja ja n-ö sõjalistel missioonidel käimise ühe pulga peale panemine,“ lausub Aivar. „Eesti Vabariik ei tulnud selleks, et Afganistanis Nõukogude Liidu vägede koosseisus sõdinud Eesti poisid koliksid teisele poole rindejoont. Mõistan, et langenute omastele ja vigastatutele on vaja tekitada kangelase tunne, paraku tulnuks sellele mõelda enne, kui selliseid otsuseid tehakse. Olen väga selgelt igasuguse sõja vastane ja julgen seda ka välja öelda.“
 
Teatri NO99 lavastatud filmi peab Aivar kahtlemata õhtu tugevaimaks osaks. „Konkreetse kujundikeelega jutustati lahti meie lugu ja juhiti tähelepanu. Pelgan, et eriti just kohapeal võis olla keeruline asjasse lõpuni süüvida, ja ma soovitaksin kõigil see arvutist rahulikult üle vaadata. Heili Sibrits on Postimehes kogu loo ja ka kujundid üsna üksikasjalikult ära kirjeldanud. Lisaksin omalt poolt, et kahe külapeo kujutamine, millest ühes mängiti „Kevadest“ tuntud „Reilenderit“ ja teises tantsisid setod kükktantsu, oli vajalik viide, meenutamaks, et meis jooksevad kokku kaks vägagi vastandlikku verd, mis küllap nii meie andekuse kui ka probleemide allikaks. Samuti mõjus minu jaoks lõkkesüütamise loits märguandena, et vajaksime taasärkamisaega,“ muljetab Pohlak.
 
„Loomulikult võisid tundlikumad või traumadega inimesed ennast puudutatuna tunda, aga selline see elu ongi – me ei saa tahta, et kõik maailmas toimuv on meile meele järele, ja emotsioonidega toimetulemine on üks olulisi asju, mida tasub õppida. Vaimse valu talumise võimeta ei olegi ju võimalik elada. Täpselt samamoodi saan mina iga päev haiget, sest vaatan maailmas toimuvat lahtiste silmadega. Nii näiteks võiksin öelda, et suur hulk NO99 teatri lavastuse kohta suunatud kriitikat teeb mulle talumatut valu,“ muigab Aivar. „Aga ma tean, et valmistoodangut tarbima õpetatud inimene eelistab tarbida ka valmis mõtteid, ja ma pean selle valuga enda sees ise toime tulema.“
 
Ta lisab, et ei läinud vastuvõtule lootuses leida meelelahutust. „Pigem ikkagi selleks, et saada mõtlemist toetavaid impulsse. Seetõttu jäin ma kogu üritusega vägagi rahule.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee