Eesti uudised

GALERII | Pikk, väga pikk jumalagajätjate rivi lookleb ümber Heli Läätse sarga (19)

Jaanus Kulli, 23. veebruar 2018, 16:02
Foto: Tiina Kõrtsini
Reede, päev enne vabariigi 100 sünniaastapäeva. Ka Jaani kirik Vabaduse väljaku kõrval oleks nagu juubelipidustuste ootuses, sest pühakoda justkui lausa helendaks seest. Tegelikult on need talvise päikese kiired, mis läbi vitraažakende endast märku annavad.

See hele valgus on kuidagi väga valusalt vastuolus sellega, miks Jaani kirik on täna täis sedavõrd palju rahvast.

Täna sadetakse siit viimasele teele laulja Heli Lääts.

Altari ees on lahtine sark, mida ääristavad valged roosid. Sarga ees põleb üksik küünal, selle kõrval sinisel padjal on Valgetähe V klassi teenetemärk, mille Heli Lääts pälvis 2004.  aastal.

Ärasaatjate seas on ka Edgar Sarvisaar, kes istub esimeses pingis.  Loomulikult on palju muusikainimesi. Andrus Albrecht, Boris Lehtlaan, Ivo ja Reet Linna, Erich Kreiger, Marta Oja. 

Pikk, väga pikk jumalagajätjate rivi lookleb ümber sarga. Leinajate kaastundeavaldusi võtavad vastu Heli Läätse ja Peeter Sauli pojad Indrek ja Kaarel Saul.

Tasa mängib orel. Kuskil selja taga kostub „Mälestus“ ja kõrvus heliseb Heli Läätse ja Mikk Mikiveri duett:

“Mu kaotus on suurem kui aimasin ma

Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks”

Algab jumalateenistus, mida viib läbi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

„Heli ootas väga homset päeva, oma vaba riigi sajandat sünnipäeva. Ta oli juba omas mõtetes Tartus presidendi vastuvõtul, aga siis äkki väsis ja lihtsalt kukkus kokku.

Heli Läätsest kõneledes räägitakse just tema hingesoojusest. Meie arstid ravivad  rohtudega, tema ravis lauludega. Tema abikaasa Peeter Saul ütles kunagi, et Heli on helge, tema tähtsaim iseloomuomadus on lõputu headus ja oskus saada aru, mis toimub teise inimese hinges.

Veel mõned aastad tagasi ütles Heli Lääts, et ta pole kahju, et ei suuda enam laulda. "Aga mu süda ja hing laulavad. Ma tänan saatust ja jumalat, et olen saanud olla keegi. Võib-olla saadeti mind siia ilma inimestele rõõmuks ja lootuseks." Ja ma usun, et see keegi, kelle tahtel ta siia saadeti, on öelnud talle nagu kunagi Mikk Mikiver: See armastus sinu ja minu vahel on nagu lihtne laul. Kummardan Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.“

Heli oli meie südametes oma heliseva hääle ja erilise sooja südamega, kes puudutas meie hingekeeli, andis lootust, värvis hallil  ajal paljud hinged kaunite värvidega ilusamaks. Paljud taipasid tema hingestatud laulmist kuulates, et nendelgi on üks, tänav, pink ja puu, mis on meid kord saatnud teele. Meil kõigi on olnud või on Heli Läätse laulud. Kas on võimalik neid unustada. Ei.

Heli on meenutanud oma raamatus „Heli Lääts. Armastusega“, et usk ja lootus ei tohi käest kaduda ja siis on ka hing kaunis ning tulvil armastust. Meil tasub usaldada armastust. Ka siis, kui ta toob muret ja kurbust. 

Heli Läätse sarga kõrvale astub Voldemar Kuslap.  „Kolm küünalt ma aknale panin…on üksiku südame lein,“ laulab Kuslap. Kummalgi kandelaabril kahel pool sarka põlevad viis küünalt.

Taas kõneleb Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu, kes toob kirikulistele silme ette pildi ühest ammusest muusikafilmikatkendist „Heli Lääts on linnamuuseumis, käib ringi, küünal käes ja laulab

Üle vainude valendav aur, 
vahulillede udune voodi… 
Igaühel on südamelaul, 
igaühel on see isemoodi.

Seda räägib Tammsalu, aga otsekohe heliseb kõrvus Heli hääl.

Seejärel räägivad juba oreliviled. Kõlab Andrew Lloyd Webberi „Memory“:

„Vaikus.

Ühtki häält sa ei kuule.

Kuu ei mäleta eilset,

vaikselt naeratab vaid.

Latern hõõgub.

Ja lehti maas viib edasi tuul...

Vaata,

elu jälle on kaunis,

kuigi mälestus säilib

ja su juurde ta jääb.

Kui mind embad,

siis tunnen veel, mis tähendab õnn...

Vaata, uus päev ongi käes!

 Viimast korda astub sarga juurde Voldemar Kuslap:

Minu isamajakene,
Linnupesa sarnane;
Sest ma nagu linnukene
Igatsen ta järele!

Kuslapi hääl ei värise, on võimas, aga ta silmad nutavad.

Jaan Tammsalu palub veel korraks sarga juurde kõige lähedasemad. Valge lina katab Heli näo ja siis suletakse ka kirst.

Jaani kiriku pinkide vahelt kantakse kirst õue. Väljas on nii ere valgus, et silmadel on valus. Südames siiski enam.

Nüüd juba selja tagant kostuvad veel peagi hääbuvad orelihelid. Kõlab Heli Läätse nii paljude südametesse lauldud „“Tänav, pink ja puu.“

„On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu,

mis on meid saatnud teele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee