2
fotot
Utøya saar (Reuters/Scanpix)

Uus film, mis linastub ka Berliini filmifestivalil, tekitab ajaloo- ja filmihuvilistes küsimusi. Mitte tingimata sellest, kas film on hea või halb, vaid kas ehk ei ole sündmusest, millest linateos räägib, piisavalt aega möödas.

BBC Culture vahendab, et film 2011. aasta Utøya saare massimõrvast Norras on paljude arvates halva maitse ja empaatiapuuduse märk. Mõrvar Anders Behring Breivik õhkis 22. juulil kõigepealt Oslo kesklinnas pommi, et meedia ja politsei tähelepanu sellel keskenduks. Seejärel riietus ta politseiniku kostüümi ning sõitis praamiga Utøya saarele, kus toimusid Norra Tööpartei noorte suvepäevad. Ta mõrvas 69 inimest ja vigastas 66. Oslo plahvatuses hukkus kaheksa inimest.

Norra hinnatud filmikunstnik ja „Utøya 22 Juli“ režissöör Erik Poppe räägib, et muidugi on ta teadlik, et tema uus linateos on vastuoluline: „Oleksin ilmselt isegi mõelnud, et misasja, sellisest teemast tehaksegi nüüd meelelahutust?“

Filmivõtted kestsid viis päeva ning tegevus võeti üles ühel samasugusel, Utøya lähedal asuval saarekesel. Poppe filmis iga päev ainult 72 minutit - täpselt nii kaua kestis Breiviku tapatöö saarel. Filmis puudub muusika ning montaaž on minimaalne. Filmis mängivad peamiselt noored harrastusnäitlejad..

Poppe film võib küll tunduda vastuoluline, kuid ta on seda juba korra näidanud, just nimelt mõnedele Utøyas ellu jäänud inimestele ja nende lähedastele. Breivikut filmis näha ei ole, temast on aeg-ajalt näha vaid varju. Poppe ütleb, et usaldas ellujäänute emotsioone ja arvamust tema filmist.

Pressilinastusel oli vastuvõtt samuti positiivne. Mitmed vaatajad nutsid, paljud olid lihtsalt sõnatud. Linastuse lõpus aplodeerisid vaatajad filmile tervelt kümme minutit.

Kuid vaid loetud päevad pärast Florida koolitulistamist jääb endiselt õhku küsimus: kas oli liiga vara ning mis siis, kui filmist ei saa mitte mälestus hukkunutest, vaid inspiratsioon järgmistele massimõrvaritele?

„Loomulikult võib olla napakaid, kes sellest filmist ideid võivad saada, aga samahästi võivad sellised mõtted pähe tulla ka uudiseid vaadates,“ kommenteeris üks Rootsi ajakirjanik, kes filmi pressilinastusel käis. Poppe aga selgitab, et ehkki ta mõistab täielikult vastuargumente, miks filmi tegema ei peaks, ütleb režissöör, et tegelikult polegi sellisest tragöödiast filmi tegemiseks kunagi n-ö õiget aega.

Režissöör Erik Poppe (AFP/Scanpix)

Päriselt juhtunud tragöödiatest on mõistagi alati filme tehtud. „Titanic“ oli kassahitt ning praeguseni armastatud film. „Pearl Harbor“ ja „United 93“ (11. septembri rünnakutest) polnud ehk kõige paremad filmid ja viimase puhul, mis filmit 2006. aastal, tekkis samuti küsitavusi heast maitsest ja liiga väikesest ajavahest filmi ja sündmuse vahel. Samal aastal ilmus ka samateemaline „World Trade Center“.

Tegelikult on see päris tavaline, et film päriselt toimunud traagilisest sündmusest vändatakse vaid mõne aasta jooksul pärast toimunut. Mida aeg edasi, seda vähem tõenäoline on, et vana sündmust filmi näol meelde hakatakse tuletama. Samas näitavad „Titanicu“ ja mõnede teiste ajalooliste filmide edu ja kriitikute hinnangud ehk pigem seda, et vanemast sündmusest tuleb parem film? 

Jaga artiklit

24 kommentaari

K
kuhu me oleme jõudnud?  /   12:42, 20. juuli 2018
Uskumatu on lugeda kommentaare, kus pimedas vihas tapmine heaks kiidetakse. Ja veel laste tapmine.
Otsused inimeste üle tehakse põgusalt peale vaadates ning see, et keegi võtab kellegi elu enda otsustada, on ohtlik tendents. Vaadake enda ümber. Eestlasi on ka vägagi erinevaid. Erineva juukse- ja silmavärviga. Väga erineva nahatonaalsusega. Kui nüüd keegi võtab ette, et hakkab vaid pealevaatamise teel neid kõige erinevamaid eemaldama, siis järgmine võib võtta ette järgmised erinevused, järgmise meelest tuleks punapead eemaldada, veel järgmine praagib välja liiga suure ninaga inimesed jne. Siin ei ole olemas piire ega kvoote, vaid on isehakanud timukate subjektiivne arvamus. Sellist käitumist aktsepteeriv ühiskond pole mitte kellegi jaoks turvaline, sest inimesed on ja jäävad erinevaks. Mis siis, kui igati "korrektse" välimusega pere lapses löövad välja natuke tumedama endisest liiduvabariigist pärit esivanema jooned? Kõrvaldada selline laps? Alles jätta? Aga kes küsib üldse? Välimuse järgi praagime ju välja. Lisaks sellele on tõenäoline, et tapja-poliitikale tekivad vastupanuliikumised ja see on katkematu vägivallaring. Lisaks sellele võivad hukka saada ka nö õiged kõrvalseisjad - loomulik kadu.
Üks inimene otsustas võtta kümnete inimeste elu ja rikkuda sadade elu. See ei ole kangelastegu. See on nartsissistlik jumala mängimise soov. Verejanu ei ole naljaasi ja seda võiks veel eestlase mälu mäletada. Viimasest sõjast ei ole veel liiga palju möödas.
P
Pastor  /   13:19, 25. veebr 2018
Kirjutasin, et nii hea maitse, kui igasuguse piiri on ületanud see pigide ja muude topiste poputamine, ning sissevedu. Ei avaldatud. Kas tõde on Õhtulehele liiga valus?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis