Kommentaar

Mart Soidro | Armastus on meil ühine (1)

Mart Soidro, literaat, 22. veebruar 2018, 18:29
Foto: TH
24. veebruari hommik on minu jaoks aasta kõige ilusam hommik. Panen aegsasti soojad saapad jalga, Eesti Üliõpilaste Seltsi värvitekli pähe, mantli selga ja – vupsti! – Toompeale lipuheiskamisele! Ootusärevus on muidugi põue pugenud juba eelmisel õhtul, sest nii palju häid sõpru ja vanu tuttavaid lähestikku seda ilusat hommikut nautimas näed vaid vabariigi aastapäeval.

Kes nii vara hommikul maast lahti ei saa, jõuab ehk asetada pärja Vabadussõja võidusamba jalamile. Jälgida paraadil sõdurite rivisammu ja liitlaste soomustehnikat. Külastada Pagari tänaval KGB vangikonge ja osaleda tõrvikurongkäigul Tallinna vanalinnas, mis sedakorda kannab sõnumit: „Sada aastat seljataga. Tuhat aastat veel.”

Samas on meid tabanud ehitusbuum. Need tegudeinimesed, kes tähtpäevadest suuremat ei pea, panevad varavalges autodele hääled sisse ja sõidavad lõunanaabritele külla. Ehitusmaterjale soetama.

Peaasi, et keegi ei jääks koju passima.

Täna 50 aasta pärast

Mõne päeva eest potsatas postkasti ajakirja Looming veebruarinumber, kus intervjuus Toomas Haugile tõdes kahekordne peaminister Mart Laar: „Kõige selgemalt püsibki meie lootus sellel, et Eesti on jätkuvalt metsa poole, mida iganes keegi selle all mõistab. Ma ei hakkagi siin rääkima looduse väest, vabast ruumist ja metsa müstikast, küll aga sellest, et julgeme üha ette võtta asju, mida võimalikuks ei peeta” (lk 236).

Magasin õige aja maha, et küsida XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses sündinud meestelt, kuidas tähistati Eesti Wabariigi kümnendat (1928) ja kahekümnendat (1938) sünnipäeva. Eks ma olen tollaseid lehti ju lugenud ja väheseid filmikaadreidki näinud, aga üks asi on seda lugeda ja näha, teine asi vahetult kuulda. Kujutan vaimusilmas ette, et küllap see oli pühalik sündmus, eriti saja-aastaste taatide silmade ja suu läbi.

Aga kuidas mäletatakse praegusi tähtpäevaüritusi poole sajandi pärast? Mälestustes ja mälestuste mälestustes. Kas me olime metsa poole, nagu usub Mart Laar? Kui selleks ajaks säilib veel traditsiooniline koolikord ja õpetaja palub õpilastel tunnis rääkida, mida nende vanavanemad 24. veebruaril tegid ja tundsid, millised võiksid siis olla vastused?

Nojaa, kui mõne põlvepikkuse poisikese, kelle sünniaasta on näiteks 2060, vanaisa või vanaema sai 2018. aastal teenetemärgi, siis selle võrukaela rind on muidugi uhkusest kummis. Küllap leiab poole sajandi pärast tunnustust ka praegu Sinise Äratuse nimelisse noorteorganisatsiooni kuuluv noorsand, kes pakast trotsides marssis tõrvikuga kolonni peas. Aga mida kostavad need lapsukesed, kelle vanavanemad protesteerisid elajaliku aktsiisipoliitika vastu ja käisid sel mälestusväärsel päeval Lätist ehitusmaterjale ja toidupoolist varumas?

Mul endal sellist pealehakkamist ei ole ning seetõttu pole ka õigust neid inimesi naeruvääristada (kui, siis natukene tögada). Oleme endiselt vabad inimesed vabal maal ja kõik võivad elada nii, kuidas tahavad. Sotsiaaldemokraat ja riigikogu liige Inara Luigas lubab ülehomme kõigile piiriületajatele sügavalt silma vaadata. See on ilus komme, eesti rahva vana traditsioon, kuid suure juubeli puhul võiks kõigile ka lehvitada. Aga kõigepealt võiks vaadata peeglisse ning küsida endalt ja erakonnakaaslastelt: „Kuidas me oleme sellisesse olukorda sattunud?”

Sven Mikser leidis, et Lätist alkoholi tuua on ebapatriootlik. „Jooge parem morssi!”(Delfi, 13.02.2018). Elu on paremaks läinud. Marie Antoinette soovitas rahval heina süüa, Jevgeni Ossinovski aga kinnitab, et karm alkopoliitika parandab rahva tervist ja vähendab õnnetusi (Õhtuleht, 22.11.2017).

Kui terve on meie rahvas, seda ei näita mitte Tervise Arengu Instituudilt tellitud uuringud, vaid aasta pärast toimuvad riigikogu valimised. Niipalju meeldetuletuseks, et X ja XI riigikogus said sotsid 8, XII 19 ja XIII 15 saadikukohta.

Kõigil on koht päikese all

Aga sotside võitluses võib näha ka positiivset aspekti. Omast kogemustest võin väita, et alkoholismivastane võitlus pigem liidab kui lahutab rahvast. Peagi möödub 33 aastat päevast, kui Mihhail Gorbatšov üritas ühel kuuendikul planeedist karskust elunormiks muuta. Tahtis parimat, aga välja kukkus nagu alati. Tollased ajaloo- ja filoloogiateaduskonna tudengid, kes elasid Tartus Rudolf Pälsoni tänava ühikates, informeerisid kohe kõiki, kui Veetorni tänava poodi toodi veini. „Teed võivad meil olla erinevad, aga armastus on ühine,” tõdes Jakob Hurt juba poolteist sajandit tagasi.

„Meie kõigi teha on, et Eestimaa ilusamad aastad oleks alles ees,” innustas Jüri Ratas rahvast EV100 sünnipäevanädala algusaktusel 19. veebruaril. Sellele väitele on kohatu vastu vaielda. Samas... 100 meetri jooks on läbi aegade olnud kütkestavam kui kaks korda pikem distants.

Nii et tundkem rõõmu sellest ajaloolisest hetkest!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee