Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 3. koht: iseseisvuse kaotamine (16)

Indrek Riigor, 21. veebruar 2018, 00:06
21.07.1940 töötajate rongkäiku jälgivad Nõukogude Liidu saatkonna rõdul Tallinnas vasakult Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre, Andrei Ždanov. Foto: Õhtulehe arhiiv
Eesti omariikluse hävimine 1940. aastal on küllap üks valusamaid hetki meie riikluse ajaloos. Seda on peetud suureks häbiks (hääletu alistumine), aga ka paratamatuseks vastasjõu võrreldamatult suurema ülekaalu tõttu.

Eesti iseseisvus muutus näiliseks juba 23. augustil 1939 kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisega, millega Natsi-Saksamaa ja NSV Liit alustasid Teist maailmasõda. Septembris hakkas NSV Liit ellu viima pakti salajast lisakokkulepet, mis jättis Balti riigid (Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia ning hiljem ka Leedu) idanaabri mõjusfääri. Eestile suruti peale vastastikuse abistamise pakt (baaside leping), mille järgi paigutati siia Punaarmee baasid. Selles seisus oli Eestil käimasolevas sõjas raske oma neutariliteetigi hoida.

Samal teemal

Millal ja miks otsustas Nõukogude juhtkond Balti riigid okupeerida, on ebaselge, kuid on oletatud, et ajendiks sai Saksa vägede edu Lääne-Euroopas 1940. aasta kevadel (sakslased vallutasid Taani ja Norra ning alustasid sissetungi Prantsusmaale). Mais-juunis alustas NSV Liit vägede koondamist oma läänepiirile ja Balti riikide blokeerimist merelt. 16.–17. juunil esitati Balti riikide juhtkondadele ultimaatumid, millega NSV Liit nõudis rahvusvaheliste suhete tavasid ja norme eirates Punaarmeele vaba juurdepääsu tagamist ja tähtsamatesse keskustese paigutamist, ning Balti riikide valitsuste muutmist Moskvale meelepäraseks.

Vabariigi valitsuse koosolekul tõdeti, et kuigi Moskva süüdistused (baaside lepingu mittetäitmine) on täiesti alusetud, on Eestil kaks valikut: kas võtta Kremli nõudmised vastu, jätkates 1939. aastal valitud teed, või lükata need tagasi, mis tähendaks sõda. Viimase puhul kardeti, et Eesti ei suuda üksinda kaua sõdida ja abi pole kusagilt loota, ning sõja tulemusena hävineksid Eesti riik ja rahvas. Nõustumise kasuks rääkis asjaolu, et NSV Liit polnud Eesti vastu sõda alustanud, vaid rikkus nõudmistega meie suveräänsust. Nii loodeti omariiklus ikkagi säilitada.

Seega otsustas valitsus Moskva ultimaatumiga nõustuda ja 17. juuni varahommikul ületas Punaarmee Eesti piiri. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli kutsutud Narva täpsustama, kuhu sissetulevad väed paigutatakse, kuid kohtas juba teel olles Jõhvi lähedal esimesi punaväe üksusi. Narvas pidi Laidoner alla kirjutama Narva diktaadile, mille tekstis ei antud Eesti delegatsioonile mingit võimalust midagi muuta. Riiki sisenes 90 000 punaarmeelast, kes asusid kõigisse suurematesse linnadesse eesotsas Tallinnaga. Eesti osaks jäi Punaarmee majutamine, milleks pidi esmalt loovutama oma pinna Eesti sõjavägi.

NSV Liidu nõudmisel ja otsesel diktaadil hakati muutma meie riigikorraldust. Tallinnas koordineeris ülevõtmist nõukogude erivolinik Andrei Ždanov. Nõukogude saatkonnast tulnud juhtnööride järgi korraldati meeleavaldusi (algasid 21. juunil), pandi ametisse Nõukogude-sõbralik valitsus ja kuulutati seadust eirates välja riigivolikogu (riigikogu alamkoda) valimised (13.–14. juuli). Kandideerida lubati ainult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatidel ja ainult neist koosnev riigivolikogu kuulutas Eesti 21. juulil, taas kehtivaid seadusi eirates, nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja esitas taotluse selle vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. Anneksioon vormistati Moskvas 6. augustil.

Allikas:

· Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee