SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 4. koht: „Ükskord me võidame niikuinii!“ (4)

1988. aasta kevadel ja suvel toimusid Eesti ühiskonnas kiired muutused, mis avaldasid tohutut mõju rahva ühtekuuluvustundele. Aprillis toodi Tartu muinsuskaitsepäevadel välja sinimustvalge lipp, mai keskel peetud muusikapäevadel alustasid oma võidukäiku Alo Mattiiseni „Viis isamaalist laulu“ ja juuni alguses peeti Tartus I noortefoorumit, mis vastandas end ametlikule noorteorganisatsioonile – leninlikule komsomolile. 

10.–14. juunini 1988 korraldatud Tallinna vanalinnapäevad kasvasid üle omapärasteks öölaulupidudeks, kus tuhanded inimesed laulsid ja tantsisid sinimustvalgete lippude lehvides. Sellist rahva üksmeelt kogeti esimest korda ja küllap ei osatud ette näha, et toimuv saab laulva revolutsiooni alguseks. 

16. juunil vabastati ametist Eesti NSV tegelik juht, ebapopulaarne ja venemeelne kompartei esimene sektretär Karl Vaino. Tema asemele pandi diplomaatiliselt töölt kiirkorras tagasi kutsutud Vaino Väljas. 17. juunil Tallinna lauluväljakule kokku kutsutud meeleavaldus muutus surveavaldusest võidurõõmu tähistavaks ürituseks, kus osales kuni 150 000 inimest. Rahvas esitas Eesti NSV juhtkonnale selge poliitilise nõudmise: seista Moskvas Eesti huvide kaitsel. 

Rahvuslik tõusulaine kulmineerus 1988. aasta septembris Tallinna lauluväjakul Rahvarinde korraldatud suurüritusega „Eestimaa laul“. Sellest kujunes enneolematu ulatusega rahvuslik meeleavaldus, millest võttis osa kuni 300 000 inimest. Kõrvuti olemasoleva ühiskonna demokratiseerimist nõudvate loosungitega kõlas seal ka üleskutse omariikluse taastamiseks. „Eestimaa laulu“ võib pidada laulva revolutsiooni kõrghetkeks, kus ühiskond oli suures osas ühel meelel. Järgnevatel kuudel kippus see paraku murenema.

Sellest hetkest hakkas peamiselt eestlaste hulgas välja kujunema kaks leeri: üks osa hakkas varjamatult taotlema Eesti iseseisvust (seda juhtis 1988. aasta augustis loodud esimene poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mille etteotsa valiti Lagle Parek) ning teine osa pooldas mõõdukamat edasiminekut ja Eesti omariiklust liidulepingu alusel (seda juhtis 1988. aasta aprillis Gorbatšovi toetuseks loodud Eestimaa Rahvarinne, mille etteotsa valiti Edgar Savisaar). Rahvarinde idee leidis poolehoidu Lätis ja Leeduski.

Samal ajal moodustasid suurte üleliidulise alluvusega ettevõtete juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (interliikumine) ja Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nad pidasid Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Lõhe ühiskonnas ei läinud puht rahvuslikku joont pidi. Kui interliikumise taga olid peale mitte-eestlaste ka eesti rahvusest suurriikliku poliitika toetajad, siis paljud teiste rahvuste esindajad läksid kaasa Rahvarindega. Järgnenud kahel aastal toimus Eestis suur hulk rahvuslikke ettevõtmisi, mida vedasid eri leerid. Laulvast revolutsioonist alguse saanud vaimustusega võeti esialgu kõigist üritustest suure innu ja üksmeelega osa. Suurimaks aktsiooniks kujunes 23. augustil 1989 koos Balti riikide Rahvarinnetega korraldatud meeleavaldus, mida tunneme Balti keti nime all: ligi kaks miljonit inimest moodustasid 600kilomeetrise inimketi, mis kulges Tallinnast läbi Riia Vilniusesse, protesteerides Molotovi-Ribberntropi pakti salaprotokollide vastu, mille alusel olid Balti riigid okupeeritud. * Heinz Valgu hüüe „Eestimaa laulul“ Tallinna lauluväljakul 11. septembril 1988.

 Allikad:

 • Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005. 

• Dokumentaalfilm „Laulev revolutsioon“ (režissöörid James Tusty ja Maureen Castle Tusty). Eesti ja USA: Allfilm, Mountain View Productions, Northern Light Productions, 2006.