Elu

Jüri Aarma nõuanded, kuidas tervem ja õnnelikum olla

VIDEOINTERVJUU | Jüri Aarma: inimene on terve siis, kui ta on ilma pragudeta (29)

Anu Saagim | Video: Tatjana Iljina, 19. veebruar 2018, 18:29
"Hommikusöök staariga" Jüri Aarma; Anu Saagim; restoran Meat; Tiskre Tatjana Iljina
Kutsusin kaunil päikesepaistelisel hommikupoolikul hilisele hommikusöögile, Tiskres asuvasse õdusasse restorani Meat, tuntud eesti näitleja, laulja, saatejuhi ja ajakirjaniku Jüri Aarma.

"Hommikusöök staariga" Jüri Aarma; Anu Saagim; restoran Meat; Tiskre Jörgen Norkroos

Samal teemal

Jüri, restorani peakokk Kalvi Sedrik valmistas meile suurepärase hommikusöögi looma sisefileest, kuid millised näevad välja sinu argihommikud?

Mina olen hommikuti väga vähese söömaga. Seda, mida meile täna hommikul serveeriti on ausalt öeldes minu jaoks liiga palju. Aga ma ei taha viriseda, pererahva vastu tuleb viisakas olla.  

Köögis lihalette ja külmikus suuri lihakäntsakaid imetledes rääkisid, et sinu suur lemmik on böff à la tartar, kuid et oled maailmas ringi rännates maitsnud ka koera-, mao-, ahvi-, kilpkonna- ja känguruliha. Kuid mis kõige toredam. Käisid enne tänasele hommikusöögile tulekut läbi Nõmme turult ja tõid mulle külakostiks ämbritäie hapukapsa vedelikku.

See on tohutult tervislik märjuke ja tõepoolest käin seda üsna tihti Nõmme turult tädi Asta käest toomas. 

"Hommikusöök staariga" Jüri Aarma; Anu Saagim; restoran Meat; Tiskre Jörgen Norkroos

Milline on sinu bravuurikaim roog, mida meelsasti valmistad?

Ma ei tee süüa, sest ma ei oska.  

Sinu vanuses, 50+17 ja ei oska teha süüa?

Oled ju abielumees. Sul on kaasa ja lapsedki oled kuidagimoodi üles kasvatanud. No makarone ikka oled neile kunagi keetnud?

Ma ei tea, kui makaronide vette panemist saab toidu tegemiseks kutsuda, siis küll. Aga muidu tegi ikka abikaasa süüa.  

Sellepärast sa nii sale ja heas vormis oledki?

Ma olen selline supi usku mees, sellepärast ilmselt nii kõhna olengi. 

"Hommikusöök staariga" Jüri Aarma; Anu Saagim; restoran Meat; Tiskre Jörgen Norkroos

Pean sulle komplimendi tegema. Sa oled minust vanem, kuid näed välja väga rõõsa ja roosa, isegi kortse on sul näos vähem, kui mul. Mis imevigureid sa teed?

Ma pean sulle pettumuse valmistama. Mul ei ole ühtegi salanippi, eridieeti ja ma ei tee isegi salaja mingeid võimlemisharjutusi, väljaarvatud jalgrattasõit. Kõik muu on hoopis milleski muus kinni ja see on mõtlemises. Ma põhimõtteliselt ei ole isegi haige. Vahel võibolla nohu tuleb peale, isegi köha on, aga see johtub minu pattudest nagu sigaretid ja alkoholiga vallatlemine. Aga ikkagi on asi mõtlemises. Kõik on enda teha. Sa pead ennast tervena võtma ja ennast terveks mõtlema. 

Kas sul pole tõepoolest elu jooksul ühtegi tõsisemat häda olnud?

Ei, mitte ühtegi. Haiglaski olen vaid korra olnud ja seegi oli liiklustrauma. Rangluu lendas tükkideks. 

Viirust, palavikku, liigesevalu...

Ei, ei, mitte ühtegi. Ainult salvi määrin kätele, sest mul on suured käed ja need kipuvad kuivama. 95 protsenti on meil kõigil kinni mõtlemises, ülejäänud viis protsenti on juhus ja õnn. 

Eesti inimene on üks suur vingukott. Ma ei taha kellegile midagi ette heita, sest saaksin kohe ilmselt tagasi, et kuule mees, mis sul siin viga rääkida. Sul ju kõik hästi, aga vaata mind! Ja küllap neil on õiguski. Ei saa ju öelda, et kõik elaks täna Eestis hästi. Aga ikkagi julgen öelda, et vingumist on meil liiga palju. Hädaldatakse, et Eesti kliima on liiga rõske, niiske ja külm. Pole tal häda midagi. Eesti kliima on täiesti talutav. Päikestki on piisavalt, et siin õnnes ja rahulolus elada. 

Küsimus on iseeneses ja see päike on meie endi sees looja läinud ning see tuleks uuesti üles leida. Äratada ja särama panna. Ainult nii saab inimene tasakaalus olla. Kui inimene leiab endas tasakaalu, siis on ta ju balansis. See ongi õnn, kui sa oled paigas.

KONTSERT KUULA PALUN ALDO LUUD

Sina mulle küll väga tasakaalus inimesena ei tundu. Teed mitut asja korraga. Oled nagu hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Tegus raadios, nüüd jälle ka teles, oled kultuuritoimetaja Maalehes, käid esinemas - klaverit mängimas ja laulmas ning isegi jooga- ja mediteerimiskeskuses loenguid pidamas. Kas nii paljude asjade tegemine tähendab tasakaalu? 

Jah. See tähendab seda, et ma ei suuda süüvida mitte ühtegi asja põhjalikult. Mul puudub selleks süvenemise võime. See on minu suur miinus. Aga niiviisi saab ka elada. Ma ei ole mingi teadlase tüüp, kes terve elu uurib ühte kitsast kanaliseeritud valdkonda, mille peale siis avastab mingi asteroidi taevas või hallsambliku kusagil maas. Siis ta on õnnelik ja pärandab oma poolelioleva töö järgmisele põlvkonnale. Ma ei suudaks seda teha.

Sellepärast pole ma ilmselt ka tõsiseltvõetav instrumentalist. Ma võin mängida kümmet erinevat instrumenti, kuid mitte ühtegi perfektselt. Kahekümne aastasena võis sellega ju lollitada, aga täna on see minu jaoks miinus. See näitab, et mul puudub süüvimisvõime. Järelikult tuleb see kompenseerida millegi muuga. Näiteks ülelendamisega kümnetest asjadest. Ja sealt saab tasakaalu kätte küll. Ma muidugi ei valda ühtegi asja korralikult, aga ma teen  paljusid asju väga hästi ja ma tunnen nende vastu huvi. See ongi peamine. Ma olen iseendaga rahul ja seega ka tasakaalus. 

Kas see sinu elu pisut ebaturvaliseks ei tee? Eesti inimene ju muretseb kogu aeg, sest tal on autoliising, kodulaen, lapsed vaja koolitada, jne. 

Mul ei ole ühtegi võlga. Mul ei ole ühtegi liisingut. Ma ei ole ka mitte kellegile võlgu mitte ühtegi senti. Kui siis ainult sellele interneti firmale, et mul need ühenduse juhtmed majja sisse tuleksid. Peale selle olen ma juba ammu pensionär, järelikult mul on ka mingi kindel miinimum sissetulek. Seda juba kaheksa aastat. 

Inimest, kellel pole muresid, kohtab harva.

Ma pole öelnud, et mul muresid pole. Ikka on. Kui sa nelja-viie ameti peal kõlgud ja jõlgud, siis on ikka kohustusi ka. See polegi vist tõesti mure, pigem ülesanne. Eestlastel on see muretsemise sõna tegelikult tohutult naeruväärne. Ma muretsesin endale pastaka, ma muretsesin endale lapse... No tõesti, vaene laps! Ema ja isa said kokku ja ei hakanud mitte last tegema, vaid last muretsema. Seepärast ei taha ma sõna mure üldse oma sõnavaras kasutada. 

Kas sa oled õnnelik inimene?

Ma olen tasakaalus. Ma ei julge sõna õnn kasutada, sest see on devalveerunud ja samas nii luuleline.

Hakkasid hiljuti tegema saateid Tallinna TVs. Miks?

Mulle tehti pakkumine, mis mulle meeldis. Meeldis saate sisu ja ülesehitus. Küsitlen saates inimesi, kes saavad hakkama. Need on inimesed, kes mõtlevad positiivselt. Neil võib küll raske olla, aga nad ei anna alla. Tegu on nii tuntud, kui ka laiemale avalikkusele mitte nii tuntud inimestega. See polegi oluline. Inimene püüdleb ju esimesed 50 aastat selle poole, et teda tuntaks ja ülejäänud aja püüab sellega hakkama saada või siis selle eest ära joosta.  

Kas kuulus on paha olla?

See on koorem. See on kahekordne vastutus inimese õlgadel. Sa võid end nii haledalt kinni mängida mingi ootamatult üle huulte lipsanud sõnaga või pisut joviaalse käitumisega, lahti unustatud nööbikesega...

Sa räägid seda sellisel moel nagu ajakirjandus oleks sulle haiget teinud?

On ikka haiget teinud, aga sellest tuleb üle olla. Ma pole just paksu nahaga, aga mis ma ikka teha saan? Mitte midagi. Vaatad, kus sa vea tegid ja püüad seda tulevikus enam mitte korrata. 

Sul on siiski selline elukutse, et pead ennast müüma ehk siis olema paksu nahaga ka avalikkuse tähelepanu all?

Enam mitte nii palju. Ma pole enam ka ni edev, et võta mind, võta mind! Või et miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud? Parem, kui seda enam pole. Vanus teeb ka oma töö juba. Aitab küll! On ju oldud, tahetud ja tehtud ka. Hüpatud, lauldud ja karatud. Ma ei vaja praegu rohkemat, sest isu hakkab pikapeale täis saama.  

Sa mõne konkreetse väljaande või ajakirjaniku peale viha ei kanna?

Ei tohi viha kanda. Viha hakkab sind kohe murendama. Mind võivad endast välja viia vahel küll netikommentaatorid, kes on mingitest asjadest valesti aru saanud. Aga kui ma näen ajakirjaniku puhul, et ta on kuri ja ärapnemise sooviga, siis on selge, et ma ei tohi sellele vastata kunagi samaga ehk kurjusega.   

Ennist ma rääkisin siin enda terveks mõtlemisest. Inimene on terve siis, kui ta on ilma pragudeta. Mõtteliste pragudeta. Niipea, kui ta laseb ennast lohakile näiteks vanusega, tervisega, mõtlemisega, siis tekivadki temasse need mõttelised praod. Ja sealt praost poeb sisse soovimatu külaline. Nõrk inimene jääb isegi nohusse kergemini. Nõrk inimene jääb suvalistesse haigustesse rutem ja väga ränkadesse haigustesse ka. 90 kuni isegi enam protsenti on see võimalik endast eemal hoida. Seega ei maksa ka minna vihaseks kellegi vastu, kes sinu arvates eksis, sest viha nõrgestab. 

Öeldakse ju ka teistpidi, et kui sa vahel ei lase viha endast välja, siis see jääb hoopis sinu sisse ja hakkab kasvama ja närib hoopis seestpoolt?

Viha ei tohi lasta tekkida. Selle jaoks on ka hingamisharjutused. Soovitan näiteks mitte minna soovimatu inimese juurde ja talle oma viha näkku karjuda. Sellest sünnib pigem tüli järgmine vaatus ja see ei lõpe mitte kunagi hästi. Muidugi on mul lihtne siin targutada, sest ega see päriselus kõik nii veatult ka ei toimi.

Kust sa oma tarkuseterad korjad?

Olen piisavalt vana, olen ilma näinud, olen näinud inimesi, kes elavad palju  perspektiivitumalt, kui meie siin. Ma olen päris palju lugenud. Kindlasti vähemalt tuhatkond vastava ala raamatut. Meelde jätnud ja isegi välja kirjutanud.   

Sa sobiksid hästi psühholoogiks või vaimse teekonna õpetajaks.

Ei tohi. Mul puudub vaimne litsents. Üldse ei tohiks teisi õpetada. Õpetaja amet on üks väga ohtlik amet. Sa võid oma õpilase ära rikkuda. Sa võid anda nõu ainult juhul, kui keegi seda sinu käest küsima tuleb. Aga kuulutada välja, et tulge kõik minu juurde, ma õpetan teid, see on patt. 

Sa oled pagendatud eestlaste laps. Sündinud Kirovi oblastis ja hiljem koos vanematega Eestisse naasnud. Mäletad sa neid raskeid aastaid?

Oo jaa, ma olin siis kuuene, kui Eestisse naasime. Mäletan, et meid tagasitulijaid võeti siin Eestis päris pika hambaga vastu. Minu ema ja isa olid põhikannatajad. Ema ja isa pandi 1941. aastal noorpaarina loomavagunisse ja taheti saata Tjumeni oblastisse. Rongid sõitsid õnneks aeglaselt ja sõda tuli neile poole tee peal vastu. Nad kallutati siis rongist enne Uuraleid maha ja sinna Kirovi oblastisse meie pere siis jäigi. Isa pandi veel vangimajja ka ja enne aastat 1956 ei saanud ta sealt kusagile. Mu vanem vend suri seal kahjuks nälga ja isapoolne vanaema igatsusse. Siis tuli emapoolne vanaema vabatahtlikult Eestist lapselapsi kasvatama, et nad päris ära ei venestuks. Ja aastal 56 tulime siis kõik kolme kohvriga tagasi Eestisse, täpsemalt Pärnusse. Läks isegi hästi.   

Kui sa kõigele sellele ülekohtule mõtled, on su hinge jäänud ka kibestumise okas?

Ei ole. Ma ei ole nälga näinud. Kui ma asumisel aastal 1951 sündisin, siis oli neil seal juba piisavalt leiba ja kartulit. Kliima oli ka väga hea.   

Te olite ju kunagi Eesti Vabariigi aegu ilmselt rikkad olnud? Ega teid muidu poleks küüditatud?

Jaa, mu vanaisa oli vabrikant ja hiljem tembeldati isa Gunnar ka inglise spiooniks. Nagu tollal kombeks oli, et saaks ikka 25 pluss viis otsa keevitada. Aga nad istusid ainult 17 aastat ära. 

Kas teie pere sai hiljem midagi oma rikkustest ka tagasi?

Isa ei tahtnud mitte midagi peale maja, kus ta sündis. Ta oli rikaste vaemate laps ja sündis kodus. Hiljem ta kummalisel kombel ka suri samas kohas, umbes paari meetri kaugusel kohast, kus sündis. Muidugi, me oleks võinud hakata nõudma oluliselt rohkem varasid tagasi, aga isa oli kategooriliselt selle vastu. 

Ja mis puudutab sellesse küüditamisse, siis ta ütles, et on pigem õnnelik olnud, sest et on elu näinud ja läbi selle rikkamaks saanud. Nad plaanisid küll emaga minna pulmareisile Egiptuse püramiidide juurde ja läksidki, aga viiskümmend aastat hiljem. Ja isa lause on mul siiani meeles: "Mis puutub püramiididesse, siis neil on täiesti ükskõik, kas neid tullakse vaatama viiskümmend aastat varem või hiljem. Nad on tuhandeid aastaid vanad ja ainsad seitsmest maailmaimest, mis siiamaani alles on." 

Minul ammugi pole õigus olla kellegi peale kuri. Jah, ma põlgasin nõukogude võimu, sest see ei olnud õige võim. Ta oli silmakirjalik ja valelik. Ta reklameeris asju, millesse tal endal usku polnud. Partei liikmed olid kas naiivsed idioodid, kui nad uskusid kommunismi peatsesse tulekusse või siis karjeristid. Kumbki pole eriti väärtuslik amet.

Aga kes olen mina, et nende üle kohut mõista? Nagu ütleb Paul-Eerik Rummo oma lihtsas luuletuses, mida on võimalik ainult eesti keeles öelda: "Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista."  

Miks mulle tundub, et ka täna on enamus meie poliitikutest lollid või karjeristid? Eriti on nad aga ahned. Värv on ainult muutunud. Punasest on saanud sinine.  

Anu. ära ole nii kuri. Ära ole nii konkreetne. Ära süüdista nii palju. Meie poliitikud ei ole lollid. Inimesele tuleb tükk aega otsa vaadata ja teda tuleb tundma õppida enne, kui deklareerida, kas ta on loll või mitte. 

Ahned on nad ikkagi.

Poliitiku amet on väga raske. Meie sinuga ei lähe ilmselt kunagi poliitikasse, sest me lihtsalt ei saa sellest aru. 

Tegelikult oled ju sinagi varbaotsaga poliitikas olnud?

No jah, tegin väikese amokijooksu kaasa Eesti Rojalistliku Partei liikmena ja ma ei kahetse seda. Poliitika on väga raske amet, mida ma ei soovita mitte ühelegi oma tuttavale. Ma annaksin isegi sellele kolmele- või neljakordsele keskmisele palgale, mida parlamendis istuja saab veel lisaks tasuta piima. Miks? Sest seal saalis ei valitse ju harmoonia. Seal on neli-viis parteid, kes üksteist vihkavad. Reformierakond on Keskerakonna vastu. Vabaerkond on Sotsiaaldemokraatide partei vastu. Nad on kõik üksteise vastu ja kui sa istud neli aastat ühes ruumis inimestega, kellest kolmandik on sinu vastu, siis on see tervist kahjustav. Piimast jääb veel väheks, ma tõstaks neil palkagi.

Kas nad on oma palga pluss lisatasud ja muud privileegid ikka kõik auga välja teeninud?

Loomulikult. Kui me selle nendelt ära võtaksime ja meie vabariigi peale laiali jaotaksime, siis saaks igaüks meist neli või viis senti. Miks see tühine summa meid nii hirmsasti närvi ajab? 

Inimesi ajab närvi see, mida nad oma silmaga näevad. See, et me näeme poliitikuid sõitmas ilmatu uhkete maasturitega. Nad käivad "oma valijatega" uhketes restoranides söömas. Käiakse "tööreisidel" eksootilistes paikades, kus ostetakse isegi päikesekreemid maksumaksja raha eest, jne. Ma tahan ka, et iga eesti inimene kannaks iga kuu minu pangakontole viis senti. Tahan ka sõita uhke limusiiniga ja limpsida šampanjat.

Sul on see võimalus. Hakka poliitikuks. Kas või broileriks. Keegi ei keela ju. Aga sul tuleb silmas pidada üks nüanss, see on väga tervist kahjustav töö. Selle kõrval ei kaalu üks päikesekreem ja äriklassi pilet lennukis kõike seda üles. 

Mulle tunduvad meie poliitikud küll väga rõõsad ja roosad, isegi õnnelikud. Kui kriitikanooled nende poole lendavadki, siis need isegi ei kriimusta neid. Neile ei lähe see korda. Vahel tundub, et poliitikud isegi naeravad lihtsurelike üle.

See kõik on näitemäng. Meie ei tea ju kui halvast nad öösiti magavad või kui tihti nad oma patja nutavad ning kui haiged nad tegelikult on. Nad peavad meile terved näima, sest kes see ikka haiget poliitikut uuesti tagasi hääletab. Ise oleme ju oma poliitikud valinud. Saime seda, mida tahtsime. Iga rahvas on oma valitsejat väärt.   

Kuidas ma saan olla oma presidenti väärt, kui tema valimine otsustati minu eest ära? Ma ei ütle, et meie president oleks halb. Ta on lõppude lõpuks võimalikest kandidaatidest isegi võibolla parim, aga mind kriibib teadmine, et see otsustati ära kuskil tagatubades, rahva seisukohta kuulda võtmata.

Tõepoolest, viimane presidendi valimimine oli erandlik, aga see oli siiski sinu valik. Jah, Riigikogu esimees Eiki Nestor pakkus välja valijameestele presidendi kandidaadi. Nemad olid sellega nõus ja panid presidendiks. Aga sina ju omakorda valisid hääletades  nood samad valijamehed. Kaudselt oled sina presidendi valinud. Seega, inimesed olgem vähem rahulolematud hetke poliitika suhtes. Protestinool peab meil loomulikult alati põues olema, aga me ei tohiks olla kurjad. Ärge kulutage ennast.

Kas me peaks siis täitsa vait olema nagu puunukud?

Ka see teine äärmus on vale, aga sa ei tohi lasta sellist asja endale südamesse, mis sind öösel magada ei lase.

NÄITLEJA JA AJAKIRJANIK TIINA KÕRTSINI

Jüri, minu jaoks oled sa justkui pisut teadjamees. Oled saanud oma isalt, Gunnar Aarmalt eluteele kaasa väga kasulikke nippe. Palun jaga neid ka meiega.   

Kui sa ei taha nohusse jääda, siis tõmba igal hommikul nägu pestes külma vett kolm korda ka ninna.   

Ära mine närvi ja kurjusta iga tühja-tähja peale. 

Sööge suppi ja jooge hapukapsa vedelikku. 

Jäta hommikuti nägu pestes see kuivatamata, siis ei hakka hambad valutama. 

Kui tuled duši alt, siis ära nühi ennast rätikuga. Pane pehme hommikumantel üll ja lase kehal loomulikul viisil kuivada. See on veeravi üks kuldreegleid. 

Kui sul on unega probleeme, siis lase õhtuti vann täis toatemperatuuril külma vett. Karmauh nii sügavale sisse, kui saad, et keha saaks positiivse šoki ja siis mitte kuivatada, minna märjana valmis tehtud voodisse ja tekk peale. Viie minuti pärast hõõgud mõnusalt ja torkivalt ning uni on oluliselt parem. Unetus on väga tõsine asi. See muudab inimese pahuraks ja inetuks.

Hommikuti saab parema tuju, kui peopesad päikese poole sirutada. Kui sa sellest muidu aru ei saa, siis limpsi keeleotsaga kas või peopesad üle ja siruta päikese poole. Märg koht hakkab surisema ja niiviisi kogudki päikeselt energiat. Tugevad inimesed ei ole kunagi pahurad.

"Hommikusöök staariga" Jüri Aarma; Anu Saagim; restoran Meat; Tiskre Jörgen Norkroos

Eesti Vabariik tähistab oma 100 juubelit. Pikk tee on käidud, kordades pikem teekond veel ees. Mida sina sooviksid selle tähtsa päeva puhul meie sünnipäevalapsele?

Meil eestlastel on imeliselt vedanud. Nii väikest riiki, nii väikese rahvaarvuga ja nii iseseisvat annab ikka otsida. Meil on metsa rohkem, kui vaba maad. 

Praegu veel...

Pigem see ikka kasvab, kui kahaneb.

Iga eestlane võiks igal hommikul, kui mitte palvetada, siis meelde tuletada, et õnn on üks salakaval asi, temaga harjub ära ja sa märkad seda alles siis, kui ta läinud on. Siis, kui taevas on pommilennukeid täis, kui on nälg majas, kui sa ei istu böff à la tartari taldrik nina ees, vaid loed hoopis sandi sente. 

Kuidas Napoleon ütleski. Kui rahvas ei viitsi enam üleval pidada oma sõjaväge, siis peab ta hakkama üleval pidama võõrast sõjaväge. Seda me ju kunagi saimegi. Saime kätte oma õppetunni. Sellegipoolest on meil vedanud. 

Seda, mida soovin Eestile, soovin ma ju iseendale ka. Näiteks, kui ma lähen pass käes tollipunkti võõral maal, siis ma ei pea häbenema oma kodakondsust, mida ma harvadel välisreisidel nõukogude ajal kahjuks tegin. Mul oli piinlik see sovjetik olla. Nüüd mul enam ei ole piinlik ja see on suur asi. 

Ma ei usu, et eesti rahvas veel sajandeid vastu peaks, aga lähme sellele pikale teekonnale rahulikult, ilma vägivallata. 

Kas me sellist Eestit tahtsime?

Mina küll tahtsin.  

LAULGE KAASA ARNO SAAR

29 KOMMENTAARI

j
Jaak 22. veebruar 2018, 16:55
Ärge hommikul nägu pestes ära kuivatage.
Proovisin lambist seda paar aastat tagasi, sest tükki ju küljest ei võta, kuigi eriti ma ei usu neid "teadmamehi".
Aga peale seda pole enam ühtegi külmetushaigust tõepoolest olnud :)
r
ruudi 22. veebruar 2018, 16:38
Nagu näed on paljudel vaja areneda et optimistlikust irooniast aru saada
Loe kõiki (29)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee