Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 6. koht: rahvuslik ärkamisaeg oli oma riigi lätteks (7)

Indrek Riigor, 18. veebruar 2018, 00:01
Lydia KoidulaFoto: Repro
Rahvusliku ärkamisaja periood (1860.–1880. aastad) oli üks murrangulisemaid eesti rahva ajaloos. Sest ajast teadvustame ennast rahvusena. Ilma selleta poleks Eesti riik saanud sündida.

Meie rahvusliku eneseleidmise taustaks oli Prantsuse revolutsiooni ajal (1789–1799) üle Euroopa kandunud rahvusluse idee. See tõi kaasa rahvusliku liikumise paljude Euroopa rahvaste hulgas, sealhulgas sakslastel, kelle rahvuslikud ettevõtmised olid meile eeskujuks.

Samal teemal

Rahvusliku liikumise oluline taganttõukaja oli 1860. aastail alanud talude päriseksostmise tagajärjel eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Nii said Eesti rahvusluse kandjateks taluperemehed ja tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Just haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised.

Rahvusliku eneseleidmiseni viisid meid mitmel aastakümnel toimunud suurettevõtmised, mida juhtisid rahvuslikeks suurkujudeks tõusnud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Johann Köler, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson ja teised.

1857 võttis J. V. Jannsen meie rahva omanimetusena kasutusele sõna „eestlane” ja pani aluse järjepidevale eesti ajakirjandusele. Ühtlasi visandas ta talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused: 1865 asutas ta Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870); 1869 korraldas ta baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo, millel osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat.

Suuremate rahvaliikumiste seas olid 1860. aastail Lõuna-Eestis alguse saanud laiaulatuslik palvekirjadeliikumine (vedasid nn Peterburi patrioodid ehk rahvasõbrad eesotsas J. Köleriga) ja katse rajada eesti õppekeelega kõrgemat rahvakooli (Eesti Aleksandrikooli, mille peakomitee president oli J. Hurt). Tähtsat osa etendasid ka mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid.

Sel ajal sündis ka eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Nii eristus Eesti rahvuslikus liikumises kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (liidrid J. Hurt ja J. V. Jannsen). Teine aga radikaalsem (liider Jakobson), mis nõudis sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.

Erinevad arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine viisid 1878. aastal suurlõheni. Selle tõttu rahvuslik liikumine küll hääbus, kuid eestlaste isetegutsemise tahe jätkus ega murdunud järgnenud venestamisaastate kestel. Rahvusliku liikumise toel olid eestlased saanud endast teadlikuks, mis oli aluseks edasisele poliitilisele enesemäärtlusele. See omakorda tipnes juba oma riigi loomisega.

Allikas:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee