2017. aastal süüdati Tallinnas Vabaduse väljakul küünlad märtsiküüditamise mälestuseks.  (Robin Roots)

14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949 toimunud küüditamised olid suurimad Eesti ajaloos. Neist saadud šokk püsib rahval meeles siiani.

Juuni- ja märtsiküüditamine ei olnud esimesed Eesti ajaloos. Teadaolevalt võttis Vene tsaar Peeter I küüditamised kui repressiivsõjataktika kasutusele Põhjasõja ajal (1700–1721). Tolle aja tuntuim küüditamisaktsioon oli Tartu saksakeelse elanikkonna äraviimine 1708. aastal. Ka 18. sajandist on teada küüditamisi, millede seast tõuseb esile Hiiumaa rootslaste deporteerimine Lõuna-Venemaale keisrinna Katariina II käsul 1781. aastal.

Vene valitsejate repressiivtaktika viis täiesti uuele tasemele Nõukogude diktaator Jossif Stalin (võimul 1924–1953), kelle käsul jõuti tervete rahvakildude represseerimiseni: näiteks 1944. aastal küüditati kõik Krimmi poolsaarel elanud tatarlased ning Tšetšeeniast enamik tšetšeeni rahvast.

Pärast Baltimaade okupeerimist hakkas Nõukogude režiim kohalikku elanikkonda järjekindlalt represseerima. Esmajärjekorras oli see suunatud liidrite ja eliidi vastu, et välistada võimalik vastupanu organiseerimine. 14.–16. juunil 1941 toimus massiküüditamine (tuntud juuniküüditamisena), kui Eestist viidi ära 9156 inimest (3178 arreteeritut ja 5978 väljasaadetut). 1. juulil teostati ulatuslik järelküüditamine Eesti saartelt, mis tõstis küüditatute arvu üle 10 000.

Kuna esimese okupatsiooniaastaga oli Eesti niivõrd tasalülitatud, on otsitud seletust, miks režiim massiküüditamise ikkagi ette võttis. Leiti, et Moskva peamine siht võis olla rahva teadvuses šoki tekitamine. Näiliselt eesmärk saavutatigi – küüditamisega kaasnes tõepoolest sügav šokk, kuid samas häälestas režiim enda vastu kõik need, kes seni olid olnud kõhkleva hoiakuga.

Pärast sõda kindlustas Nõukogude režiim end uuesti ja repressioonide ohvriks sattusid uued elanikkonnarühmad. Järgmist suurküüditamist hakkasid võimud ette valmistama tõenäoliselt 1948. aastal ja selle eesmärk pidi olema maainimeste kollektiivsetesse ühismajanditesse (kolhoosidesse) astuma sundimine ja relvastatud vastupanuvõitluse – metsavendluse – murdmine.

Moskva juhiste järgi koostati Eesti NSV siseministeeriumis konkreetne plaan operatsiooni „Priboi“ („Murdlaine“) korraldamiseks. Selle järgi algas küüditamine 25. märtsi varahommikul 1949. Nelja päeva jooksul paigutati rongidele 20 723 inimest (teistel andmetel 20 702), kellest umbes 70% olid naised, lapsed ja vanurid. Eestist teele läinud ešelonidega jõudis neist asumispaika 20 601 (teistel andmetel 20 600) inimest. Küüditatud saadeti Novosibirski, Omski ja Irkutski oblastisse ning Krasnojarski kraisse.

Küüditamised teenisid kindlat eesmärki: eriasumisele saadetud pidid jääma igaveseks ajaks Siberisse, kus neid ootas alalise elanikkonna hulka sulandumine. Siiski andis Stalini surm (1953) lootust teistsuguseks arenguks. Esimesed otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. Murrang Siberist vabanemises saabus 1956 ja massiline vabanemine jäi aastatesse 1957–1958.

Küüditamiste mõju Eesti ühiskonnale oli murranguline – Nõukogude režiim saavutas valdava elanikkonna kuulekuse ja tagas niimoodi oma poliitika elluviimise. Paljude inimeste mälus kinnistus hirm repressioonide ees aastakümneteks.

Allikad:

·        Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.

·        Aigi Rahi-Tamm „1949. aasta märtsiküüditamine“. Kultuur ja Elu nr 2/2009.

·        Kalle Kroon „Hoiatus minevikust. Eestlaste ja lätlaste massküüditamistest Põhjasõja ajal“. Horisont nr 5/2005.

Jaga artiklit

4 kommentaari

K
Kui  /   06:54, 19. veebr 2018
kunagi peaks tulema võimalus nende küüditamiste eest kätte maksta,siis tuleb seda kindlasti ka teha.Mõistagi ei õnnestu otseseid otsustajaid või täideviijaid enam represseerida,kuid on olemas ports inimesi,kes leiavad selle toonase aktsiooni vajaliku olevat ja sellised tulebki liistule tõmmata.Olen seda kättemaksu endas kandnud lapsepõlvest saadik ja kunagi peab see ju ometi teoks saama.Nii ema kui ka isapoolsed suguvõsad kannatasid nõukogude võimu läbi ja see juba ei unune!
O
Oli alles pidu, mitte šokk!  /   22:01, 17. veebr 2018
Sai kaevata ja kihistades pealt vaadata, kuidas naabreid ära viiakse.
Tõeline, rahvuslik pidu tõelisele eestlasele.
Ahnele, rumalale ja ülbele.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis