Eesti uudised

GAG-i direktor: „Kui vaja, pakin põriseva väikelennuki lõhkeainet täis ja pikeerin kõhklematult vaenlase ridadesse!“ (137)

Toimetas Silja Ratt, 16. veebruar 2018, 09:45
Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur Teet Malsroos
Gustav Agolfi gümnaasiumi (GAG) direktor Hendrig Agur kirjutab seoses puhkenud estraadiskandaaliga enda Facebooki lehel, et on olukorra üle järele mõelnud ning kinnitab, et asus nõukahõngulist kontserti korraldama vaid sallivuse suurendamise eesmärgil.

Õhtuleht avaldab Aguri postituse muutmata kujul.

Estraadiskandaal on tuurid maha tõmmanud ja olen mõned päevad saanud aega rahulikult endast läbi lasta ühiskonnalt saadud tagasisidet – hukkamõistu, toetust, kiitust ja laitust. Koolikeeli olen saanud nii viisi, kui kahtesid. Olen vaadanud peeglisse, küsinud endalt, mida ma siin teen? Kes ma selles skandaalis olen?

Ütlen nii: tean hästi, mida tähendab nõukogude võimu repressioon. Lisaks teistele sugulastele küüditati ka minu isa- ja emapoolsed perekonnad Siberisse, ema lausa kaks korda. Mõlemad vanaisad aga hukati kui rahvavaenlased. Nad olid täisjõus ausad mehed, kes ehitasid üles vabat Eesti Vabariiki.

Samal teemal

Ma EI UNUSTA seda iialgi!

Kommunistlik režiim on minus alati jälkustunnet tekitanud. Ükskõik, kes meid ründaksid, võtaksin vaenlase kohe kirbule. Kui vaja, pakin põriseva väikelennuki lõhkeainet täis ja pikeerin kõhklematult vaenlase ridadesse ning annaksin Eesti vabaduse nimel oma elu.

Praegu aga ei ole sõjaolukord. Meid ei ründa mitte keegi. Eesti on rahuarmastav riik ja mina olen selle riigi rahu ja vabadust armastav kodanik, koolijuht ning harrastusmuusik. Koolijuhi ja muusikuna väidan, et erinevate kultuuriruumide uuesti tundmaõppimine ja uutele põlvedele tutvustamine on suisa hädavajalik, rikastamaks pisiriigi elanike, iseäranis noorte silmaringi. Ei saa unustada kuritegu ja vihata rahvast ning rahvust. Ei ole inimlikult tark kanda endas viha, sest vihkamises on inimest laastav olemus. Ühiskonna nõrgema osa elus pettumus toob vihkamise kõigile, mida pole ise elus saavutanud. Sellega tuleks tõsiselt tegeleda.

Soomlaste inimlik tarkus oli selles, et kurjategijaid karistati. Aga kui karistus oli kantud, siis saadi aru, et kodurahu nõuab, et ka vaen tuleb lõpetada. See suudeti kokku leppida punaste ja valgete vahel.

Meie riigile ei tule kahjuks, kui suudame meiega külg külje kõrval elavatele teiste rahvuste esindajatele näidata, et oskame oma elu edasi elada ilma vihkamise ja vaenuta. Et me ei karista neid, kes pole tegelikult režiimikuritegudes süüdi ja väärtustame kunstnikke, kes suutsid midagi enneolematut luua. Poliitika ja kultuur on võrreldamatud nii ajaliselt kui ruumiliselt. Loodan, et oskame päevapoliitikast üle vaadata ja väärtustada kauneid kunste, olgu selleks siis Euroopa despootlike monarhide poolt rajatud arhitektuuripärlid suurte losside ja paleede näol või ühes meile nii palju valu toonud režiimis loodud ajatud muusikateosed. Kuulan muusikasõbrana ka edaspidi nii Sostakovitšit, Rahmaninovi, kui Tšaikovskit... Nii nagu miljonid teised inimesed üle terve maailma. Lisaks naudin ka ajaloolist Joalat, igihalja Veski, Mägi jt suurkunstnikke loomingut, rääkimata ajatust Pink Floydist, Led Zeppelinist, head jazzist või XX sajandi parimast rokiklassikast, mis on minusse juurdunud, kui ehe põhjakaabe.

Tunnistan ausalt – Nõukaaja estraadikontserdi ettevalmistamine oleks võinud olla pehmem. Sirbi ja vasara sümbol oleks pidanud eos kõrvale jääma. Märtsipommitamise kuupäevale sattumine oli juhuslik apsakas, mitte teadlik provokatsioon või soov ülistada meie pealinna purustanud kommuniste, kes minu perekonna relva ähvardusel loomavagunites külmetama, nälgima ja surema sõidutasid. Nende töövigade eest vastutan mina ja just minu käe läbi kadusid reklaamidelt nii sirp ja vasar ning muudeti kontserdi kuupäeva. Kuid kordan veelkord – kunsti ja kultuuri sidumine poliitikaga on meelevaldne tüli kiskumine.

Aeg annab arutust. Täna juhin ülitublit ajaloolist kooli ning loodan, et pigem on Gustav Adolfi Gümnaasiumi aktiivne eeskuju nakkav, olgu selleks siis estraadikontserdi korraldamine või miks mitte tulevikus mõne teise kontinendi ja rassi kultuuri tutvustamine. Äkki me täiendame ühiskonda ja isegi heas mõttes raputame veidi, kui vaja. Meie kooli noored ei ole lumehelbekesed ega löö põnnama, vaid on julged, sõbralikud, üksteist toetavad eluterve mõtlemisega inimesed, ei kiusa üksteist ja on toredad ning lihtsalt normaalsed inimesed. Sellisest Eestist unistan. Ja sellise Eesti eest annaksin enda elu. 

Tänan Teid!
Hendrik Agur

137 KOMMENTAARI

p
Punane viiul 20. veebruar 2018, 19:31
On aasta 1918. Ühes Londoni kontserdisaalis esineb tuntud eesti viiuldaja Eduard Sõrmus. Ja äkki katkeb Bachi muusika - Sõrmus hakkab kõnet pidama. Se...
(loe edasi)
u
Uuno 18. veebruar 2018, 20:35
suuga teed suure linna valmis!
Loe kõiki (137)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee