Meie ja lõunanaabrite viimase saja aasta lugu on praktiliselt ühesugune, erinedes vaid nüanssides. Vene impeeriumi alla kuuluvate rahvastena kuulutasime endid iseseisvateks 1918. aastal: Leedu 16. veebruaril, Eesti 24. veebruaril ja Läti 18. novembril. Oma vabadussõdugi pidasime praktiliselt ühel ajal, kuid erinevalt Eestist ja Lätist, oli Leedu põhiliitlaseks Saksamaa ja põhivaenlasseks Poola.

Kahe maailmasõja vahel üles ehitatud riikide korralduski oli alguses sarnane: demokraatlikud parlamentaarsed vabariigid. Kuid erinevalt Eestist oli Lätil ja Leedul algusest peale riigipea – presidendi – institutsioon.

Kõigis kolmes riigis oli nii demokraatlik kui ka autoritaarne periood, aga Leedus lõppes demokraatlik aeg kõige varem: 1926. aastal haaras esimene president Antanas Smetona võimu ja valitses kuni 1940. aastani. Nii Eestis kui ka Lätis toimusid autoritaarsed riigipöörded 1934. aastal ning kuni iseseisvuse kaotuseni olid võimul vastavalt Konstantin Päts ja Karlis Ulmanis.

Iseseisvuse kaotamine kulges kolmes Balti riigis sarnaselt: esmalt peale surutud baaside leping Nõukogude Liiduga 1939. aastal, seejärel okupatsioon, ebaseaduslik riigikorra muutmine ja NSV Liiduga liitmine 1940. aasta suvel. Järgnenud Saksa okupatsiooni alla sattusid Balti riigid ühel ajal ja pidid leppima, et kaotatud riiki taastada ei lubata. 1944. aasta sõjasündmused tõid sarnaseid tagajärgi: purustused, suur põgenemine ja balti pagulaskonna teke.

Nõukogude okupatsiooni all tuli Eestil, Lätil ja Leedul kannatada sama rängalt. Nii 14. juunil 1941 kui 25. märtsil 1949 toimus kõigis kolmes Balti riigis massiküüditamine. Kõigis riikides algas ka aktiivne vastupanuliikumine – metsavendlus, mis Leedus võttis armee mõõdu (praeguseni on kõik vastupanuvõitluses osalenud metsavennad arvatud Leedu armee koosseisu). Ka sovietiseerimise ja suunatud migratsiooni tagajärjed olid ühesugused, võib-olla selle vahega, et Leedus oli võrreldes Läti ja Eestiga sisserännanute osakaal rahvastikus väiksem.

1988. aastal haaras vabanemisliikumine Balti riike pea samal ajal. Kõigis toodi välja rahvuslipud, nõuti okupatsiooni lõpetamist, moodustati rahvarinded ja võeti vastu suveräänsusdeklartsioonid. 1989. aastal korraldati suurim ühisaktisoon – Balti kett Tallinnast Vilniusesse, millega näidati muule maailmale oma iseseisvumispüüdlusi. Kui Leedu kuulutas iseseisvuse taastatuks juba 1990. aastal, siis Eesti ja Läti 1991. aasta augustis.

Pärast iseisvuste taastamist on Balti riigid hoidnud reformide kurssi. Koos on taotletud liikmelisust rahvusvahelistes organisatsioonides ja koos on meid neisse ka võetud. Seega on igati õigustatud, et 31. jaanuaril 2018 käibele tulnud Balti riikide 100. aastapäevale pühendatud kaheeurose mälestusmündi (pildil) kujunduse võitis Leedu kujundaja Justas Petrulise kavand „Balti õdede kokku põimitud juuksed”. Palju õnne meie ühised kaasteelised, Leedu ja Läti!

Allikad:

Eesti ajalugu (Seppo Zetterberg). Tallinn: Tänapäev, 2009.

XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I–IV osa, 1.01.1900–31.12.2000 (aluskäsikiri: Mati Graf). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002–2007.

Hanno Ojalo „Teistmoodi: Leedu Vabadussõda 1918–1920“. Horisont nr 1/2014.